1.9 C
Kambja
Esmaspäev, 30.01.2023

Arhiveeritud sisu!

Artikkel on rohkem kui nelia aastat vana ja ei pruugi olla ajakohane.

Arhiveeritud ajalehe artikli sisu takkajärgi ei muudeta!

Vajalik võib-olla värskema teabega tutvumine!

EsikülgKoduvalla arhiivIsadepäev küünlavabrikus

Isadepäev küünlavabrikus

 Foto: Eha Jakobson 

November on see kuu, kus elu on ammu kolinud õuest tuppa. Hämara ja halli taeva all napib päikesevalgust, valgustamiseks tuleb appi võtta nii elektri- kui muu valgus. Ning ega jõuludki enam mägede taga ole. Sestap otsustaski Unipiha koolipere tähistada isadepäeva seekord Võhma küünlavabrikus. Tahtsime saada aimu, kuidas tekib küünlavalgus nii toalauale kui jõulukuusele.

Paari tunniga jõudis kooli juurest teele asunud pikk autoderivi vabriku juurde.

„Mina olen Peeter,“ tutvustas ennast uksel sinises töökitlis mees. Alles siis, kui ta pikemalt rääkima hakkas, saime aru, et tegu pole eestlasega.

Šveitsist Eestisse

„Siin te tunnete kõikjal parafiini ja tema sisse segatavate lõhnaainete aroomi,“ lisas ta naeratusega, mis köitis meid.

Edasi saime täieliku ülevaate vabriku ajaloost. Sellest, kuidas ta koos naisega ülirikkast Šveitsist Eestisse elama sattus ning siin aastaid tagasi oma kodu lõi.

See, kuidas Peeter humoorikalt ning sind justkui sõpra vastu võttes oma elu ja vabrikut tutvustas, oli hämmastav. „Ometi on ta seda teinud juba kümneid kordi,“ mõtlesin endamisi.

„Kõik sai alguse ühest plakatist, mis kaunistas lapsepõlves mu toa seina. Teiste Euroopa riikide 1939. aasta sõjalennukite hulgas oli lennuk, millele oli kirjutatud Estonia,“ jutustas Peeter. „Küsisin isalt, kus see riik asub. „Teda pole enam,“ vastas isa. Mõtlesin tükk aega, kuidas saab nii olla, et riik on, aga siis ühel päeval teda järsku enam pole. Nagu Atlantis, mis vajus mere põhja. Kui ma suureks kasvasin, oli see merepõhja vajunud Estonia uuesti iseseisvaks saanud ning ma sõitsin sinna.“

Peter Wüthrichile meeldis Eesti väga: siin oli palju ruumi ja mõnus õhk. Elanikke kaheksa korda vähem kui Šveitsis. Algul jaotas ta koos sõpradega Viljandi kandis humanitaarabi, samuti müüs Eestis toodetud juustu oma kodumaal. Kord viis ta mitu kera Tarvastu juustu kaunile restoranipidajale, kellest sai aasta hiljem tema abikaasa. 1999. aastal asusid Peter ja Elke Wüthrich Võhma elama.

2000. aasta augustis alustas Schulthess Kerzen Gmb H Eesti filiaal Võhmas küünalde valmistamist.

„Praegu anname aastaringselt tööd 17 inimesele,“ tutvustas vabrikujuht. „Tavalised küünlavabrikud töötavad kõigest 3-4 kuud aastas. Meie tegime nii, et inimesed saaksid palka siiski kogu aeg. Päevas teeme üle tuhande küünla. Toodame käsitööna ülikvaliteetsest Saksamaalt toodud parafiinist küünlaid alates teeküünaldest kuni ühe meetri kõrgusteni välja. Oma pulma-, sünnipäeva- ja muu tähtpäeva küünla võite samuti julgelt meilt tellida.“

Paaritunnise ekskursiooni käigus sai iga laps ja isa-ema valada endale ka ise küünla. Külastasime vabriku teisel korrusel asuvat kunstnike tuba, kus kaunistatakse küünlaid ning meisterdatakse käsitöökaarte. Vabriku kaarhallis võisime sõita kartautodega ning uisutada parafiinist tehtud liuväljal.

Kui ma õhtul köögis oma küünla põlema süütasin ning see meeldivat mustsõstralõhna levitama hakkas, mõtlesin: „Kuidas on võimalik, et üks lapsepõlveplakat muudab täielikult su saatust? Aga ometi see Peter Wüthrichi puhul niimoodi on.“

Tagasi koolis

Järgmise päeva emakeele tunnis kirjutasid Unipiha kooli lapsed oma vihikusse: „Me käisime isadepäeva seekord tähistamas Võhma küünlavabrikus. Küünlaid tehakse parafiinist, mida tuuakse Saksamaalt. Parafiini saadakse naftast.“ Need on paljude jaoks uued sõnad, mille sisu nüüd nähtavaks on saanud.

Kui jõulude ajal kuusk tuppa tuuakse ning talle küünlad külge pannakse, teavad Unipiha lapsed nüüd, kuidas küünlavalgus tekib.

Suur aitäh kõikidele isadele-emadele, kes selle toreda reisi ette võtsid.

Lembit Jakobson

Võhma

Võhmat tunti aastakümneid lihakombinaadi järgi, tüüpilises nõukogudeaegses monofunktsionaalses asulas käis kogu elu ühe ettevõtte ümber. Paraku lõpetas kombinaat 1990. aastatel tootmise ja hooned jäid tühjalt seisma.

Loetumad