7.9 C
Kambja
Reede, 29.03.2024

Arhiveeritud sisu!

Artikkel on rohkem kui nelia aastat vana ja ei pruugi olla ajakohane. Arhiveeritud ajalehe artikli sisu takkajärgi ei muudeta!

Vajalik võib-olla värskema teabega tutvumine!

EsikülgKoduvalla arhiivKuuste kaks koolilõpetajat lahkuvad kahjutundega

Kuuste kaks koolilõpetajat lahkuvad kahjutundega

PIDULIK TEATEVAHETUS: Koolilõpetajad Reniita Jurs ja Karl-Ander Mei koos tänavuste Kuuste kooli aabitsalastega. Foto: Kuuste kooli arhiiv
 

Koolilõpetaja Reniita Jurs:

„Arvan, et kolme viimase õppeaasta kohta on praegune läinud kõige paremini. Siin koolis on väga toredad õpetajad ja on mälestusi, mida meenutada…

Kooliaasta algas ladusalt. Päris kiiresti harjusin siinse õhkkonnaga. Võib-olla ei tohiks nii öelda, aga siin koolis on õpetaja sulle nagu sõber, ta hoolib sinust ja tuleb appi, kui seda vähegi vajad.

Õppeaasta kestel õppisin tundma ka enamikku siinsetest õpilastest, sest Kuuste kool on väike mõisakool.

Ausalt öeldes on kahju siit ära minna, sest vaevalt et linnakoolis nii hoolivad õpetajad on nagu siin.

Õppeaasta oli vägagi vahva ja lõbus.“

 

Koolilõpetaja Karl-Ander Mei:

„Minu aasta Kuuste koolis on olnud väga kirju ja positiivne. Kirju all mõtlen seda, et olen saanud väga palju erinevaid asju teha või üritustel käia. Mulle tõsiselt meeldib siin koolis. Tunnen end siin väga hästi. Õpetajad on nagu sõbrad. Mõtlen selle all sellist aurat, et ei tunne end ebameeldivalt nende keskel, vaid vabalt.

Sain endale tohutu suure enesekindluse. Mäletan, kuidas 8. klassis tundsin hirmu tuleviku ees. Nüüd usun endasse palju rohkem. Siit koolist ei tahakski ära minna, sest mulle meeldib siin olla.

Minu aasta siin koolis on olnud väga julgustav ja vajalik. Toredad õpetajad tegid raskemad asjad selgeks, elu võttis uue suuna.“

 

Karl-Ander Mei esimene õpetaja Katre Sarap:

„Karl-Ander Mei alustas kooliteed klassis, kuhu kuulusid kolm poissi ja õpetaja. Ta tõusis esile kohe oma laia silmaringiga ja julge arvamuseavaldajana. Kuigi vanemad olid jõudnud poisiga käia erinevate spetsialistide juures ja saanud talle eriti energilise lapse tiitli, siis õppetundides see ei avaldunud, kui ehk vahetundides.

Nii nagu elus kipub olema, et probleemidesse satuvad need, kes vahele jäävad, siis minu mäletamise järgi oligi nii, et Karl-Anderi suur soov õigluse ja selle kehtestamise järele viisid selleni, et ta pidi teistest tihedamalt klassijuhataja või kooli direktoriga suhtlema.

Elu tegi huvitava pöörde – meie kaks – esimene õpetaja ja õpilane 1. klassis, saime jälle kokku ühes teises koolis, milleks on armas Kuuste kool, kuhu Karl-Ander tuli oma põhikooli lõpuaastaks.

Kui kohtusime augustikuus enne kooli algust, olin väga meeldivalt üllatunud selle galantse noormehe suhtlemis- ja käitumismaneeride üle, mille järgi oleks isegi raske öelda, et tegu on põhikooli õpilasega.

Nähes teda selle viimase õppeaasta jooksul tegutsemas ja õppimas ning põgusalt ka vestelnud temaga, olen täiesti veendunud – tegu on noormehega, kes on valmis edasi õppima gümnaasiumis ja teeb Kuuste koolile selle vilistlasena ainult au.“

Minu aasta 9. klassiga

Kuuste Kooli 64. lend alustas sügisel kolme õpilasega, võiduka lõpuni jõudis neist kaks. Kõigest hoolimata oli see tore aasta, tehti tööd, sporti ja nii mõnigi kord nalja.

Õnne ja edu edaspidiseks!

Klassijuhataja Mare Voika

 

Loetumad