Tänavu möödub Vana-Kuuste mõisa esmamainimisest 500 aastat. Nime Vana-Kuuste (Alt-Kusthoff) sai Kuuste mõis küll alles 1789. aastal, kui Otto Reinhold Ludvig von Ungern-Sternberg pantis mõisa lõunaosa maanõunik von Richterile, mille tulemusena tekkis Vastse-Kuuste mõis.

Probleeme kahe mõisa – tänapäeval siis mõisakooli – eristamisega on lähiminevikus juhtunud sageli. Pole harvad juhtumid, kus meie kooli kutsutud külalised või ekskursioonibussid on esmalt Vastse-Kuustesse vuranud ja tagasi pöördunud alles pärast täpsustavaid telefonikõnesid.

Vana-Kuuste mõis on 500 aasta jooksul vahetanud mitmeid omanikke ja täitnud erinevaid funktsioone. Baltisaksa aadliperekondadest on Porijõe ürgoru maalilisel nõlval asuv mõis olnud koduks Zoegedele, Ungern-Sternbergidele, Liphardtidele ja lõpuks Siversitele. Viimastelt riigistas mõisa Eesti Vabariik pärast Vabadussõja võidukat lõppu.

Seejärel on mõisa härrastemajas asunud külaraamatukogu, rahvamaja, sidejaoskond ja külanõukogu. Maja haldajaks on olnud ka Kaitseliit. Olulise märgi jättis maha periood 1834 – 1839, mil Vana-Kuuste mõisa maad ja hooned olid renditud Tartu Ülikoolile, kes asutas siia Põllumajanduse Instituudi, esimese omataoliste hulgas tervel Tsaari-Venemaal.

Teise maailmasõja ajal, nagu sõja ajal ikka, sai mõisahoonele osaks masendavaid olukordi ja suuri katsumusi. Nii on teada, et Saksa okupatsiooni ajal on keldrisse vangistatud kommuniste ning saksa sõjaväelased kasutasid mõisasaali hobusetallina. Seetõttu tuli paraku endisaegne parkettpõrand täies ulatuses välja vahetada, enne kui 1951. aastal koliti siia Sipe algkool, mis õpilaste arvu kiire suurenemise tõttu peagi Kuuste 7-klassiliseks kooliks muudeti.

Siitpeale võiks ju alata paljukannatanud hoone uuestisünd ja edulugu, aga kooliks kohandatud maja pidi läbi tegema ka olulised muudatused. Härrastemaja välisilme oli tegelikult muutunud juba enne sõda, kui idapoolse fassaadi rõdualune kinni ehitati. Peatselt sai rõdugi seinad ja katuse, sest koolimajale oli hädasti lisaruume vaja.

1960. aastate keskpaigaks oli õpilaskond paisunud juba üle 200 ja senisesse majja ära mahtuda ei tahtnud. Nii lammutati pargipoolne terrass ja 1967. aastaks valmis kahekorruseline juurdeehitus, mis mahutas neli klassiruumi, direktori kabineti ja õppeköögi.

Hoones seeski ehitati uusi vaheseinu, mõisaaegsed kahhelahjud asendati plekkahjudega, keldrisse rajati tualetid ning köök koos söögisaaliga. Üheski ruumis polnud säilinud endisaegseid põrandaid ning algupärased võimalikud lae- või seinaornamendid olid üle värvitud. Kõige rohkem saab härrastemaja kunagisest interjöörist aimu saalis, kus on säilinud rikkalikud laekarniisid ja lühtrirosetid. Põnevana mõjub ka varasema idapoolse fassaadi keskmine endisest kolmest aknast, mis on praegu saali ja vestibüüli vaheline siseaken.

Kahjuks on tänaseks päevaks säilinud väga vähe mõisakompleksi endisest hiilgusest. Härrastemajast oleme rääkinud ja selle vastas asunud ratsahobuste talli alusmüüridele ehitati kolhoosiajal remonditöökoda, väga hästi on säilinud eraomandis valitsejamaja, mis hiljaaegu sai kena kivikatuse. Mõisaaegse triiphoone vundamendile rajati kohaliku naisseltsi ruumid ja keldrikorrusele noortetuba, selle naabruses ühel pool on viinaköögi varemed ja teisel pool juurviljakeldrid. Eraomandis on ka endine mõisa ait ja viljakuivati.

Oleme palju mõistatanud, kuhu võis kaduda endisaegne uhke kastell-tüüpi tööhobuste tall koos karjalaudaga – tänaseks pole selle asukohas näha isegi alusmüüride jäänuseid. Meid rõõmustaks iga väikegi infokild, mis aitaks seda mõistatust lahendada. Isekeskis oleme vaadanud kahtlustava pilguga ümbruskonna kiviseintega talulautade poole (sealhulgas oma vanaisa Mäeotsa talu suunas), aga vastus võib peituda ka 1930ndatel rajatud Tartu – Petseri raudtee muldkehas.

Kõige olulisem on siiski see, et mõisa härrastemaja, hoolimata erinevatel aegadel tehtud muudatustest ja juurdeehitustest, on täies elujõus ja tänu ulatuslikule renoveerimisele särab nagu väärikas eas daam pärast ilusalongi külastust. Ja vana mõisamaja lahutamatuks osaks on teda ümbritsev iidne park, mis on silmapaistev oma liigirikkuselt ja planeeringult.

Loo autori jaoks on tegemist kohaga, kus möödusid tema lapsepõlve kõige helgemad hetked. Suviti oli nii kohustusliku heinatöö kui marjakorjamise suurimaks innustuseks lubadus õhtul parki palli mängima minna. Erinevas vanuses lapsi oli nii palju, et kõik korraga näiteks jalgpalliplatsile ära ei mahtunud – nii käis samaaegne tegevus ka korv- ja võrkpalliplatsil. Õhtuhämaruses koguneti jalgpalliväljakule, kus sportliku õhtu lõpetas lustakas „Kartuli“ mäng.

Küllap tunnistasid vanad pärnad-lehised-tammed ka siinkirjutaja esimest armumist, aga mälupiltidel valitseb väike segadus, kas olin kiindunud rohkem kollasesse kokkupandavasse Kaama-jalgrattasse või selle sõstrasilmsesse omanikku…

Niisiis, väärika juubeli tähistamise on oma südameasjaks võtnud paljud aktiivsed kogukonnaliikmed. Oma tegevusrohke sportliku perepäeva on kokku pannud Kuuste meesselts, kellelt saab iga huviline toimuva kohta ka täpsemat infot. Vana-Kuuste naisseltsi koordineeritud tegevused saavad uhke finaali 8. augustil, kuhu mahuvad juubilari ajastukohased kontserdid, õpitoad ja mõisaajaloo giidituurid. Naisseltsi rahvas pakub ka kehakinnitust ja kohvi.

8. augustile eelneva nädala tahame samuti täita mitmekesiste põnevate tegevustega, mis iga päev algaksid kell 15.00 ja kestaksid orienteeruvalt poolteist tundi. Täpsema info leiate juuresolevalt kuulutuselt. Erinevate õpitubade täpsemad kirjeldused ja muu operatiivne info on leitav Kuuste kooli kodulehelt ja Kuuste kooli Facebooki´i lehelt. Tegevuste paremaks korraldamiseks palume huvilistel registreeruda näites nimetatud FB-lehel või helistada õpitubade juhendajate telefoninumbril.

Väärikas eas juubilar on õnnelik iga külalise üle, kes aitab tal üheskoos kadunud aegu meenutada ja toob kaasa elevust ning rõõmu tänasesse päeva.

Kohtumiseni Vana-Kuustes!

Vana-Kuuste mõisa pikaaegne sõber

KAIDO MARK

Sündmused

 

Plakat.

Kino maale