Hoolimata esialgu kinnise töökoosolekuna kavandatud kohtumise äkilisest ja napi reageerimisajaga avalikustumisest jõudsid päris paljud vallaelanikud siiski gümnaasiumi raamatukogusse haldusminister Janek Mäggiga kohtuma. Foto: Maire Henno

„Haldusreformi tulemusena ei sünni lõplikud lahendused. See ei tähenda, et kõik peabki niiviisi jääma.“ Haldusministri Janek Mäggi sissejuhatus 27. juunil Ülenurme gümnaasiumi raamatukogus toimunud kohtumisel vallarahvaga sisendas lootust.

Esialgu pidi see olema riigihaldusministri ja tema kaaskonna ning Kambja vallajuhtide omavaheline töökoosolek. Kohtumispäeva hommikul ilmus Delfi uudistes pressiteade avalikust kohtumisest ja seega asendus väikese kinnise ringi töörutiinne kokkusaamine laiemalt oodatava avaliku sündmusega. Mingil moel tekitas see vallarahva hulgas mõnevõrra segadust ning vääritimõistmist, ent asi polnud kindlasti sedavõrd traagiline, nagu üks kohalolnuist järgmisel päeval oma FB-postituses võimendas:

„Muutunud olukorra pärast isekeskis lamenti löövad vallaametnikud pakkusid ootamatule külalisele koosolekusaali sisenedes võrdlemisi halenaljakat vaatepilti.“ Kohalolnuna võin kinnitada, et lamendilöömise elamust ei pakkunud ei vallaametnikud ega teised kohalolijad ei koosolekusaali sisenedes ega hiljemgi ning ühtki külalist ei võetud vastu kui ootamatut – pigem tassiti toole juurde ja korrastati veepudelite-klaaside rivi, et kõik võiksid endid oodatuina tunda.

„Haldusreformi seaduse järgi poleks me pidanud kellegagi liituma. Praeguseks on seis selline, et Ülenurme vald sai korduvalt karistada,“ haaras vallavolikogu liige Illari Lään härjal sarvist. „Kui nimi ka veel ära võetakse, oleks see juba kolmas kord, mil meist üle sõidetakse.“ Taust ju kogu liitumisel selline, et omaaegne Kambja vald oli esimene, kes kuulutas, et tema ei liitu kellegagi. Omaaegne Ülenurme täitis kõiki iseseisvuse säilimise kriteeriume ning võis tuleviku suhtes julge olla; siiski peeti mitmete naabritega ka liitumisläbirääkimisi. Kambjaga arusaadavatel põhjustel toona ühinemisjutte ei kõneldud.

Kohtumisel viibinud riigikogulane Peeter Ernits võttis sõna ja teatas kohe alguses, et tema hääletas haldusreformi vastu ja võitles väikeste valdade eest. „Tartumaa oli [haldusreformis] kõige isepäisem. Esialgu oli kaardile jäetud kaks erandit, seal oli ka Kambja. Ent Ivar Tedrema oli n.ö mässumeelsete juht. … Kambja pandi vägisi Ülenurmega kokku karistuseks mässumeelsuse eest.“

Ajaloolise tõe huvides mööngem siinkohal, et eks ole Ülenurmegi mässumeelsuse poolest vabariigis tuntud – Ülenurme vald ju üks nendest, kes riigi kohtusse kaebas. Eks riivatud õiglustunnet võib mässumeelsusekski nimetada…

Vallavanem Aivar Aleksejev tegi tagasipõike minevikku: „Laual oli ka variant Nõo+Kambja. Pidasime naabervaldade ja linnaga liitumisläbirääkimisi; kihelkondliku kuuluvuse poolest asub endine Ülenurme vald koguni kolme kihelkonna territooriumil. Sundühendamiseks võeti riigi seisukohalt kõige mugavam variant – Kambja liitmine Ülenurmega. Vallavanem tõi välja ka kõneka fakti, et Ülenurme piirkonda on lähiminevikus 266 elanikku juurde tulnud, Kambja ümbruse elanike arv on paraku vähenenud…

Küsimisi tuli ärritatud ja vähem ärritatud toonil. Sõnaosav suhtekorraldustaustaga minister ei jäänud vastust võlgu, oli viisakas ning sõbralik, aga lubadusi ei jaganud. Nimeküsimuses võttis ta koos küsijatega meelsasti paralleele perekonnaelust: „Naine on perekonnapea!“ Siinkohal saab siiski küsimärk mu loogikamaailmas justkui lisakonksu juurde. Perekonnanimeks võetakse meie kultuuriruumis reeglina mehe perekonnanimi (no kui just mees ise mingil põhjusel oma nimest loobuda ei soovi), sest mees ju suurem ja tugevam ning tema nimi peaks kestma jääma; „perekonnapeast“ naisedki on reeglina nõus mehe perenime omaks tunnistama. Lausa dünastiad on nimede kestmajäämisele rajatud. Korraldati ju meil ühine rahvahääletus, kus protsent oli Ülenurme nime kasuks, vallavolikogu hääletas selle nime poolt – kõik on kõigiti seaduspärane. Kui parlamendis pärast hääletamist riigikogu esimehe puuhaamer ära on kolksatanud, ei lähe enam midagi ümbernimetamisele ega -otsustamisele, sest rahva esindajad Toompeal on oma nupuvajutusega otsuse langetanud ja nii ongi. Miks peaks mõnisada kilomeetrit pealinnast eemal muudmoodi olema? „Rahvaküsitluse tulemused on olulised, aga see ei ole määrav,“ jäi meie kohtumisel kõlama rahandusministeeriumi esindaja seisukoht. Jällegi – rahvas võib ju arvata, aga see ei tähenda midagi! Ja kuidas saab kodanikele sellise konstateeringu valguses ette heita, et nad hääletamas ega valimas ei taha käia?!!?

Arutelu edenedes kostis ikka siit ja sealt arvamus, et kõige arukam oleks kaks sundliidetud valda jällegi ära lahutada, anda kummalegi oma nimi ja omad õigused tagasi. Et nagu abieluski – kui ikka enam kuidagi ei passi, siis on targem õigel ajal (võimalikult) hääde sõpradena lahkuda, selle asemel, et raisata aega mittemõistmisega kaasnevatele lõpututele jagelemistele ja süüdistamistele.

Kohtumise kindlaks põhiteemaks jäi ikka nimeküsimus ja sellele läheneti kõikvõimalikest rakurssidest. Hakatuseks riigi poolt pakutud põhjendus, et „Kambja“ on tore lühike nimi, ei tekita pakkujate suhtes aukartust.

„Nimi on nii isiklik, et selle valimise õigus peab jääma,“ oli väärikas eas kohalolija argumenteeritud arvamusavalduse resümee. „Kui ülekaal Ülenurmes, keskus Ülenurmes, siis võiks Kambja pool saada nime,“ tingiti vastuseks kompromissi. Minister Mäggi pakkus naljatamisi hundid-söönud-lambad-terved-variantidena nimeks Ülenurme-Kambja, Ülekambja, Ülekambjanurme, ministri nõunik Marica Lillemets tuli lagedale sootuks erapooletu nimevariandiga „Nimetu“. Kohalolijad olid siiski jalgupidi kindlalt siitkandi pinnases. Volikogu liige Toomas Keldoja oli materialistlikult asjalik: „Kambja nimi on ettevõtjate poolt juba omaks võetud, firmadel aadressid muudetud!“ Faktidele tugineva vastuväite esitas vallavalitsuse arendusjuht Kristi Kull: „1600 Ülenurme piirkonna ettevõtjat on ootel oma vanadel aadressidel.“ Ettevõtja Aare Miller teadis kinnitada, et ettevõtjad ootavad tõepoolest otsust ja pole huvitatudki andmeid muutma. Arendustegevuse esiletõstmine pahandas neid, kes hindavad ennekõike ajaloolist järjepidevust. Valla materiaalse heaolu ja jõudsa arenemise eelistajad jällegi ei saa aru, kuidas võiks miski, sh valla nime muutus väärata kultuuriloolisi fakte ja paikkonna väärikat ajalugu – koorilaulu häll jääb kindlalt Kambjasse, samuti Ignatsi Jaagu eestlusele olulised teod ja tegemised ning iga kultuurilugu väärtustav eestlane õpib selle tarkuse juba kooliajal selgeks. Pean ka ise ennast pigem kultuurihuviliseks materialistiks ning julgen väita, et hästikindlustatud keskkonnas on kindlasti kergem kultuuriväärtusi luua ja kultuurielu arendada, säilitamisväärset põlistada.

Järgmisel päeval lugesin valla kodulehelt arvamusavaldust: „Minule näiteks valmistab uhkust ja rõõmu, et elan vallas, mis on Eesti hariduselu ning koorilaulu häll, ilma, et pean loobuma linnalähedase Ülenurme küla hüvedest.“ On see mugandumise aus ülestunnistus ja kas ehk siia ongi (tüli)koer maetud? Aususe annan alati andeks! Ent olin ehmatavalt üllatunud, et Ülenurmest oli järsku küla tehtud. Kaesin internetist perra: Kambja valla alevikud on Kambja, Külitse, Räni, Tõrvandi, Ülenurme. Külade nimekirjas on Aakaru, Ivaste, Kaatsi, Kammeri, Kavandu, Kodijärve, Kullaga, Kõrkküla, Laane, Lalli, Lemmatsi, Lepiku, Läti, Madise, Mäeküla, Oomiste, Paali, Palumäe, Pangodi, Pulli, Pühi, Raanitsa, Rebase, Reola, Reolasoo, Riiviku, Sipe, Sirvaku, Soinaste, Soosilla, Sulu, Suure-Kambja, Talvikese, Tatra, Täsvere, Uhti, Vana-Kuuste, Virulase, Visnapuu, Õssu. Selline ajalooline tõde siis selle kohta.

* * *

Varasuvine päike oli pärnalatvadesse vajumas, kui minister resümeeris kokkusaamise: „Täna me siin midagi ei otsusta. Püüdke vastastikku kompromissi saada. Peab olema eriline tahe!“

Kompromiss – milline siis veel? Uus rahvaküsitlus? Uuesti küsimus volikoguringile? Veel lõputult ametnike raisatud tööaega ja vallaelanike kirgi, mis võivad viimati vaenulikekski paisuda…

Midagi ei otsustatud, lubadusi ei jagatud.

Ministrile ja tema kaaskonnale aitäh kohtumise ja arutelul osalemise eest!

Tegelikult jäi kõik endiselt õhku rippuma…

MAIRE HENNO,
vallalehe toimetaja

 


Samal teemal:

Kino maale

Kommenteeri: