GALERII: Saksa hobukaravan Pangodis. Fotod: Eha jakobson ja Anari Kroon.

Pangodis Karl-Eriku ratsatalus peatus puhkepausiks hobukaravan, mis alates juulist liigub kunagisel Merevaiguteel* Saksamaalt Venemaale.

Kodijärvel elav Toomas, kes 14. septembri pärastlõunal Otepää – Tartu maanteel kirjut karavani märkas, kirjutab Pangodi kogukonna listis: „Ei saanud algul aru, et kas see on unes või ilmsi. Vedas, et sattusime nägema! Saame aru, et need hansaaegset tüüpi puldanvankrid liiguvad kunagise Hansa liidu ühest linnast teise ja nende linnade vahelisi teid pidi Saksamaalt Brückist 2300-kilomeetrise ringiga Venemaale Novgorodi.“

„Nagu ikka elus, algavad olulised sündmusest juhusest,” räägib Karl-Eriku ratsatalu perenaine Karin Sild sellest, kuidas sai tema talu hobukaravani puhkepaigaks. „Ühel maikuu päeval helises telefon. Esimese hooga ma ei uskunudki, et minnakse Berliini olümpiastaadionile ja hakatakse Saksamaalt hobustega tulema. Läbitakse Poola, Leedu, Läti. Valgast Otepääle, sealt edasi Pangodisse ning Narva kaudu Venemaale.”

Kauaaegne ratsatalupidaja Karin tunnistab, et algul ta pabistas ikka päris kõvasti. „Vastutada tuli 20 hobuse eest, kes võivad olla oma tegemistes ettearvamatud. Õnneks laabus kokkuvõttes kõik kenasti. Reisi koordinaator Leedust käis suvel kohapeal meie ratsataluga tutvumas ning julgustas mind.”

Kaheksa kaarikut, kakskümmend hobust ja kolmkümmend imelist inimest

Karini ülesanne oli reisiseltskond majutada. Ta pöördus abipalvega Pangodis asuva Unipiha kooli poole, et sinna vähemalt pool seltskonda paigutada. Koolirahvas oli rõõmuga nõus ja nii täituski koolimaja septembrikuu teise reede õhtul saksakeelse lõbusa meluga. Köögitoimkond tegi kogu seltskonnale süüa. Kiideti väga Eesti piimatooteid, mida ilmselt juba Otepääl oli varutud. Samal ajal köeti sauna ning juba mõne aja pärast võeti leili ja joosti Pangodi järve vahet.

Õhtu jooksul sai koolirahvas külalistele rääkida ka oma tegemistest. Suhtlemiskeelteks olid inglise ja vene keel. Kõige tundelisem hetk tuli aga siis, kui koolile kingiti väike koopia suurest kirikukellast, mis retkelistel ühe vankri põikpuule on kinnitatud. Sellele on mitmes keeles sisse pressitud sõna “rahu” – väärtus, mis ongi ju selle reisi üks eesmärke.

Järgmisel hommikul jätsime hüvasti selle hobukaravani toreda seltskonnaga. „Kõige imelisem sel teel on see, et meid võtavad vastu väga sõbralikud inimesed,” ütles üks meestest mulle hüvastijätul.

Kui karavan 15. septembri hommikul Karl-Eriku ratsatalu juurest väikest kirikukella lüües teele läks, vaatasin ma neid, enamuses üle keskea inimesi ja mõtlesin: „Hullumeelne ja väga rõõmus idee on sõita hobuvankritel hansateed pidi Suure Novgorodini välja, olla juulist alates teel, näha teele jäävaid riike ja kohtuda Venemaaga silmast silma.”

Ratsatalu perenaine Karin märgib, et hobukaravan liigub keskmiselt 30 kilomeetrit päevas: „Mõnel päeval ka puhatakse. Hobused jäävad ratsatalude juures siis karjamaale sööma. Ka inimesed puhkavad. Kolistada raudratastega vankril istudes iga päev viis-kuus tundi, niiske ilma tõttu villased sokid jalas, pole naljaasi.“

Kolmekümnest reisilisest, kahekümnest hobusest ja kaheksast kaarikust koosnev lõbus seltskond on teel juba juulikuu keskpaigast. Reisi alguspunktist Brückist 2300 kilomeetri kaugusele Veliki Novgorodi plaanitakse jõuda 4. oktoobril.

Kaarikuseltskonna peamine sõnum on Euroopa ühtsus, tugevus ja rahu.

LEMBIT JAKOBSON

*Merevaigutee oli kaubatee, mida mööda veeti merevaiku Läänemere äärest Kesk- ja Lõuna-Euroopasse ja Egiptusse. Merevaigutee algus jääb Nero aega ja seda kasutati kuni aastani 150.

Marevaiguteed on maininud ka Lennart Meri oma teostes „Hõbevalge” ja „Hõbevalgem”.

Allikas: Vikipeedia

Kino maale