Tehkem aja lugu nähtavaks

402

Kuku talu ajalugu tutvustab praegune perenaine Mall Hinnu. Foto: Eha Jakobson 

Mõtte viia läbi ajaloo tund andis mulle mu Põlvamaal elava noorema tütre Liisi külavanem, Janno Rüütle. Käisin ühel veebruaripäeval kuulamas Lutsu külaseltsi ajaloo tundi nende elu-olust enne sõda kuni kolhooside moodustamiseni välja.

Nii tärkaski soov hakata uurima oma piirkonna talude ajalugu. Esimesena reageeris sellele Kuku talu praegune perenaine Mall Hinnu.

1.aprilli õhtul said huviulised Unipiha koolimajas tutvuda lisaks ülevaatele talu ajaloost ka paljude dokumentide ja fotodega.

Nende hulgas on nii 1920. a. augusti sõduri III klassi rongipilet Irborskast Tartusse, eesti rahvuslipu 50. aastapäeva tähistamise pidulik kava, Rootsi kroonprintsi tervitusjumalateenistuse laulud Kambja kirikus (1932), Eesti Maapanga kviitungid maa ostmise võla eest (1933-1937), karjaseleping (1937).

Mulle pakkus enim huvi 1942. a 11. juunil Kambja vallavalitsuse poolt Kuku Melanie nimele välja antud Bezugsbüchlein (Osturaamat).

Esimene sissekanne pärineb 7. juulist 1942 suhkru ostmise kohta.Viimane 25. juulist 1944.

Osturaamatust näeb, et kaartide ning ostulubade eest osteti nii riidevärvi, rauakaupa, karbiiti, masinaõli, uksehingi, klaasi, vikatiluiske kui tikke.

Lisaks Kodijärve ja Kambja kauplustele on just rauakaupa ning klaasi ostetud Tartust.

Kahe aasta jooksul on sissekandeid ostmise kohta üllatavalt vähe. Ilmselt on tegu sellega, et kauplustest polnud sõja ajal midagi saada või hangiti vajaminevat mustalt turult toiduainete (liha, või, munade vms) eest.

Sisemisel tagakaanel on juhis osturaamatu kasutamise kohta. Punkt 4.all seisab kirjas: „Juudi soost isikule välja antud kaartide, ostulubade ja osturaamatute järgi tohib kaupa välja anda ainult juudi soost isikutele.“ Tähendab, 1942.a. suvel olid juudid siis veel vabad, laagritesse saatmata, Klooga surmalaager asutamata.

Talu kassaraamatut sirvides saab aimu tollasest majapidamisest. Mida osteti ja mille eest pangalaenu tagasi maksti. 1938.a. jaanuaris on makstud võlga masin-riistkapitali fondi , ostetud pastla talla- ja paiganahka, makstud Paju veskile loomasööda ning rukki jahvatamise eest. Tehtud sissemakse Elva majandusühingusse niidumasina eest, ostetud riidekaupa, naelu, rautatud osaliselt hobust.

Jaanuaris 1942, mil saksa väed juba sees olid, sai maksta ikka veel vene rubladega. Kaks toosi tikke maksid Kambja kaupluses 44 kopikat, pühade viin (0,75 l) 25 rubla, pühade suitsud viis rubla, üks pliiats 40 kopikat.

Alates veebruarist 1942 kehtis aga juba saksa riigimark. Kalosside eest tuli anda 4.50, normi niidirullide eest (3 tk) 0.45 riigimarka.

Kahe tunni jooksul räägiti Kuku talu saamisloole lisaks eesti ajaloost: alates I maailma-sõjast kuni kolhooside moodustamiseni välja.

Kui ma kogu seda dokumentide hunnikut, alates 1920.a. rongipiletitest kuni 1950.a. ajalehe „Edasi“-ni välja Unipiha kooli söögilaual laiali laotatuna nägin, mõtlesin.. „Kui palju ära olnud elu on neis tallel. Osakem vaid lugeda ja näha seda.“

Lembit Jakobson


Samal teemal:

Kino maale