Vabadussõja Reola lahingupaika tähistab mulla alt päästetud mälestuskivi

563

Vahetevahel tabad ennast ikka mõttelt, kuidas aeg kulgeb pöörase kiirusega. Tõsiasja, et tuleva aasta 16. jaanuaril täitub sada aastat Vabadussõja Reola lahingu algusest, saab võtta stoilise rahuga kui järjekordse tähtsa ajaloosündmuse juubeli kättejõudmist.

Isikliku ehmatusena mõjub hoopis tõdemus, et Reola lahingu mälestussamba taastamisest, milles siinkirjutaja osales, möödus tänavu sügisel 30 aastat. Raske on uskuda, et see kõik oli nii ammu, ehkki mälestused sellest põnevast ja muutusterohkest ajast on siiani eredalt meeles.

Kolmkümmend aastat tagasi

Pole võimalik unustada seda õhinat ja indu, mis Reola lahingu mälestuskivi taastamisega kaasnes. Sündmused hakkasid kiiresti arenema, kui jutud samba ülemise osa omaaegsest maasse peitmisest toonase Kuuste kooli direktori Jüri Sasi kõrvu jõudsid. „Kiirreageerimisrühm“, mis koosnes nii õpetajatest, õpilastest kui ka külaaktivistidest läks esimesel võimalusel koolijuhi eestvedamisel samba aluskivi ümbrust uurima. Lühikese kaevamise järel kõlksataski labidas vastu suurt kivi – ausamba tähtsaim osa oli leitud.

Väärikas leid toimetati Tartusse taastamisele, et mälestuskivil olev kiri edaspidi kõigile selgelt ja loetavalt meenutaks: „Kodanik! Siin, Reola väljadel murdsime vaenlase ülivõimu 16.-17. jaan 1919.“ Samba ümbrus, mis aja jooksul oli üsna võssa kasvanud, heakorrastati Kuuste ja Kambja kooli õpilaste ja õpetajate ning muinsuskaitsjate ühise töö tulemusena.

Nüüd jäi üle vaid taasavamisüritus ette valmistada ja kutsed laiali saata.

Reola lahingu mälestussammas avati uuesti pidulikult 27. novembril 1988. Kohal oli paarsada inimest. Toimus Kambja, Kuuste, Ülenurme ja Tartu 16. kutsekooli õpilaste tõrvikutega teatejooks Kambjast Reolasse. Kõnet pidasid Madis Linnamägi, Jüri Sasi, advokaat Heino Otsmaa, professor Sulev Vahtre jt. Mälestussamba õnnistas Tartumaa praost Harald Tammur. Üritusel esinesid Kuuste naiskoor ja Haaslava meeskoor.

Reola lahingu mälestussammas tunnistati 19. märtsil 1997 kultuuriministri määrusega kultuurimälestiseks ja on registreeritud kultuurimälestiste riiklikus registris.

Sada aastat hiljem

Tänapäeval on Reola lahingu sammas, mis asub peaaegu kahe naabervalla – Kastre ja Kambja – piiril, omamoodi tähis Sillaotsa ja Kuuste kooli heale koostööle. Tänuväärset tööd mälestussamba enda ja selle ümbruse hooldamisel on teinud Sillaotsa kooli noorkotkad Taivo Kirmi juhendamisel ning Kuuste kooli aednik Anne Palumets. Reola lahingu aastapäevadel oleme naaberkooli rahvaga ikka ausambamäel kokku saanud, et ühiselt esivanemate kangelaslikku võitlust meenutada. Sillaotsa rahvast tuleb kiita ka selle eest, et nii lahingu aastapäeval kui ka võidupühal ei puudu ausamba jalamilt lilled ega küünlad.

2019. aasta jaanuarikuus, kui täitub 100 aastat Vabadussõja ühe olulisema murdelahingu toimumisest, on nii Sillaotsa kui ka Kuuste koolil kindel plaan kodukandi ajaloo tähtsündmust väärikalt meeles pidada. Oleme otsustanud viia kooliõpilased tutvuma Eesti Sõjamuuseumi ehitatud põneva omal jõul liikuva eksponaadiga – Vabadussõjas nii olulist rolli omanud soomusrongiga Wabadus.

Lisaks saame reedel, 18. jaanuaril kokku Reola lahingu mälestussamba juures, kus toimuvad päevakohased sõnavõtud, laulame koos hümni ja kõlavad aupaugud lahingus langenute mälestuseks. Õpilastele on plaanis korraldada sõjalis-taktikaline mäng.

KAIDO MARK,
Kuuste kooli huvijuht

Mida kõnelevad ajalooallikad Reola lahingust?

Väljavõtteid Sillaotsa kooli õpetaja ja kodukandi ajaloo uurija Taivo Kirmi käsikirjast

Tartu oli vaba, aga raske võitlus seisis ees.

Eesti väed asusid pärast Tartu vabastamist Puhja-Nõo-Reola-Haaslava-Luunja joonel ja kavatsesid pealetungi jätkata. 16. jaanuaril 1919 liikusid soomusrongid ja kuperjanovlased piki raudteed Valga suunas. 2. jalaväepolgu osad liikusid samal ajal Luunjast üle Kriimani ja Võnnu Räpina suunas. Tallinna kaitsepataljon liikus Tartust üle Igevere ja Vana-Kuuste Põlva suunas. Eesmärk oli vaenlane Lõuna-Eestist välja ajada.

Punavägede juhatus oli loomulikult teisel arvamusel. Esialgsest peataolekust, mida põhjustas Tartust taganemine, saadi kiiresti üle. Koondati ridu, saadi juurde reserve ja tehti ettevalmistusi Tartu tagasivõtmiseks.

Võru maantee suunal olid Eesti vägede vastas 6. Läti kütipolk, 10. Novgorodi kütipolk, 49. kütipolgu neli roodu ja 1. ratsaeskadron. Valga suunal olid punastel rindel 8. Novgorodi kütipolk, miinidivisjon, ratsaeskadron ja kaks soomusrongi.

16.-17. jaanuaril 1919 toimus Reola mõisa väljadel ja Reolasoos üks Vabadussõja murdelahinguid. Eesti väed lõid ägedas lahingus Tartu vallutamist kavandanud punavägede rünnaku tagasi ja jätkasid pealetungi maa vabastamiseks.

Punaste pealetung algas 16. jaanuaril 1919 Vana-Kuuste suunalt. 16. jaanuari õhtuks vallutasid punased Reola mõisa. Seda tegi kiiluna ette tunginud Tartu vallutamiseks koondatud löögigrupp, kes sundis Tallinna kaitsepataljoni osad Ülenurme suunas taanduma.

Tartu kaitsmine oli raskendatud. 2. diviisil reserve ei olnud. Vaenlase edu likvideerimiseks pöördus 2. diviisi ülem kolonel Viktor Puskar ülemjuhataja poole, paludes kohe abivägesid saata. Ülemjuhataja kolonel Johan Laidoner teatas selle peale, et Tartut ei tohi mingil tingimusel ära anda, ja käskis soomusrongid saata 2. diviisi ülema käsutusse.

Tartu suunas liikuvatel punavägedel ei läinud korda enne Tallinna kaitsepataljoni ja 2. jalaväepolgu osade vastupealetungile asumist lisajõude juurde tuua ja oma rünnakut jätkata.

17. jaanuari hommikul läksid Eesti väed Reola all pealetungile. Tallinna kaitsepataljoni ja 2. polgu osad vallutasid Reola mõisa õhtuks tagasi.

Eesti Operatiiv-staabi teadaanne 18. jaanuar 1919 hommikul: „Võru sihil kestis eile lahing terve päeva Reola mõisas ja tema ümbruses. Esiotsa olid meie väeosad sunnitud kuni Ülenurme mõisani taganema. Pärast seda, kui meie väed abi said, hakkasid nad vaenlasele peale tungima ja võtsid õhtuks Reola mõisa tagasi. Iseäranis kiiduväärt ja kindlalt töötas Tallinna kooliõpetajate rood. Eile õhtul võttis meie soomusrong Elva jaama oma alla.“

Loeme raamatust „2. jalaväepolgu ajalugu“: 16. jaanuaril jõudsid polgu osad määratud asukohtadesse. Esimese pataljoni 1. rood koos pataljoni kuulipildujatega Vana-Kastre külla, 2. rood Kaagvere mõisa ning 3. ja 4. rood Luunja mõisa. Meeste liigse väsimuse tõttu ei olnud võimalik ulatuslikumaid luurekäike ette võtta ja piirduti julgestusväeosade väljasaatmisega Võnnu-Kavastu suunal ja kohapealse luurega.

Punased, kes olid abivägesid saanud, alustasid 16. jaanuari keskpäeval pealetungi ja vallutasid õhtuks Reola mõisa. Reolas seisnud Tallinna kaitsepataljon oli äsja formeeritud väeosa ilma suurema sõjalise oskuse ja ettevalmistuseta. Sattunud esmakordselt ägedasse lahingusse, oli tal raske vaenlase survele vastu panna. Pataljon oli sunnitud tagasi tõmbuma.

Diviisiülem polkovnik V. Puskar ei olnud niisuguse tulemusega rahul. Öösi kell üks ilmus ta Ülenurme mõisa, kus hakkas kohapealsete üksuste ülematega nõu pidama, kuidas vastupealetungiga uuesti vallutada Reola ja Vana-Kuuste mõisad. Pealetung pidi algama kell üheksa hommikul.

Tallinna kaitsepataljonile tehti ülesandeks tungida Reola mõisa peale põhja poolt, kuna 2. jalaväepolgu osadele anti käsk tungida peale ida poolt.

Asudes antud ülesande täitmisele, astusid II pataljoni 5. ja 6. roodu osad kell kolm hommikul Ülenurmelt välja ja liikusid üle Mädasoo Haaslava vallamaja juurde ja sealt Ignase kaudu punastele seljataha. Teejuhtideks olid kohalikud Haaslava elanikud.

Hommikul kell kaheksa jõuti Ignase tallu ja seal jaguneti kaheks, 5. rood suundus Reolasse ja 6. rood liikus edasi Vana-Kuuste suunal. Pataljoniülem jäi Ignase tallu.“

Major Villem Jakobson kirjeldas ajakirjas „Vabadussõja tähistel“ (nr 2, 1936) ühte Reola lahingu episoodi järgmiselt: „Haaramisretk Vana-Kuuste mõisale. 17. jaanuaril 1919 umbes kella kaheksa paiku hommikul jõudis 2. jalaväepolgu 6. rood üle Igevere küla Ignatsi tallu. Roodu koosseisus oli neli ohvitseri, kaks allohvitseri ja 16 reameest. Relvastuseks oli peale püsside üks kuulipilduja „Lewis.“ Pataljoniülem alamkapten E. Liibus andis käsu liikuda Ignatsist Vana-Kuustesse viivat teed mööda metsa lõunaservale ning seal oodata, kuni alustab tegevust Tallinna Kaitsepataljon, see pidi teostuma kella kümne paiku, et rünnata selja tagant Vana-Kuuste mõisat.

Rood väljus aovalgel. Ilm oli udune, sula ja maapinda kattis õhuke lumekord. Alustasime liikumist Ignatsist kahel pool teed ahelikus. Enne meie metsaservale jõudmist hakkasid paremalt poolt kostma üksikud püssipaugud. Taipasime kohe, et meie naaber, 5. rood, on sattunud vaenlasele. Meie liikusime viperusteta edasi metsaservale ja jäime peatuma metsavahi majakese juurde. Ilm oli vahepeal selgunud. Vana-Kuuste mõisa hooneid varjas mäenõlvak, paistsid ainult katused ja veidi seinte ülaosa. Kõik oli vaikne. Rooduülem saatis vasakul oleva metsa serva mööda luure välja ja käskis minna kuni Tartu-Võru maanteeni. Luure tuli tagasi ja kandis ette, et pole midagi näinud. Kuna rooduülem kartis eriti meie vasaku tiiva pärast, pani ta kahemehelise valveposti metsa umbes 300 meetrit metsavahi majast ida poole. Lisaks saadeti üks mees 5. roodu juurde sideks. Nüüd pidi juba iga minut algama Tallinna Kaitsepataljoni pealetung Reolale, sest kell hakkas 10 saama. Sealpool oli aga kõik vaikne, sellest järeldasime, et pealetung pole veel alanud. Võib ka olla, et püssipaugud ei kostnud kauge maa tagant Reolast meieni, kuna puhus tugev tuul. Viivitus kutsus ootajais esile igasuguseid arvamusi, tõlgendusi ja kartusi ümberpiiramise pärast.

Pärast kella 10 siirdus punaste kaheksa meheline luuresalk Vana-Kuuste mõisa puiestikku mööda Võru maanteele, peatus seal viivuks ja pöördus siis millegipärast ümber ja läks mõisa tagasi. Meie ei lasknud paukugi. Umbes tund aega hiljem sõitis mõisast sama puiesteed mööda välja punaste voorita patarei, liikudes otse metsavahimaja suunas, s.o otse 6. roodu peale. Meestele anti käsk mitte enne tulistada, kui patarei on jõudnud lähemale kui 200 meetrit ja selleks annab käsu rooduülem. Tule avamisel pidi ka kohe patareid rünnatama. Patarei liikus sammu ja näis, et tuleb tõepoolest otse lõksu.

Kui patarei oli jõudnud umbes 500 meetri kaugusele, ei pidanud ühe mehe närvid vastu ning ta laskis ühe paugu püssist. See kandus automaatselt teistele, võibolla nad pidasid seda rooduülema märguandeks. Nii avastasid punased meie asukoha. Patarei sattus keset lagedat välja hetkeks segadusse. Kui aga mõisast avati 6. roodu pihta kuulipildujatuli, pöördus patarei ümber ja kihutas mõisa tagasi. Sealt avas ta kohe otsesihtimisega marulise tule meie pihta. Ikka granaat ja šrapnell vaheldumisi. Metsavahi maja puuriti granaatidest läbi ja üks nurk langes koguni maha. Meie meestele polnud suurtükituli aga eriti ohtlik tänu suurtele puudele, mille taha sai varjuda. Punaste kuulipildujatulest said haavata kaks sõdurit, neist üks arvatavasti rikošettkuuliga jalasäärde. Teise haav oli kergem. Punaste kuulipildujatuli käis enamasti kõrgelt puude latvu mööda. See oli muide meie roodu ainuke kaotus sel päeval. Punased tulistasid meid kuni kella üheni, siis laskmine vaibus.

Alamkapten Liibus saatis meie juurde kaks ratsa komando ohvitseri (leitnant Mürk ja alamleitnant Pedak) vaatama, milles asi seisab. Neile teatasime, et punaste patarei „läks meil käest ära.“ Nemad rääkisid omakorda, et Ignatsisse tulnud kusagilt punaste ratsakäskjalg, kes otsinud mingit punaste staapi. Taibates aga, et asi pole korras, kihutanud ratsanik minema, saades mõned kuulid järele.

Enne videvikku tuli pataljoniülemalt käsk tõmbuda ööbimiseks tagasi Haaslava mõisa. Sadas lumelörtsi kui liikusime tagasi Haaslava poole, kuna 5. rood oli juba enne meid lahkunud. Haaslavale käsutati ka Tõrvandisse maha jäänud 7. rood.

Kas punased jäid ikka Vana-Kuuste mõisa või olid sealt lahkunud, seda meie ei teadnud. Nagu nüüd mitme tolleaegse mõisaelaniku seletusest selgub, olnud punastel mõisas üks kolmetolliline patarei, mis tulistanud meid mõisast väljuva puiestee keskpaiga parempoolselt küljelt. Kuulipildujad olevat tulistanud mõisa härrastemaja katusel olevatest korstnapühkija-avadest.

Ülekuulatavad kinnitasid, et mõisas olnud kindlasti vähemalt 100 punaväelast, seda enam, et eelmisel päeval jätnud läbiminevad läti punased sinna maha ka osa oma voorist. Videviku eel vedanud punased suurtükid enda järel positsioonilt mõisa ja alles seal rakendatud hobused ette. Nii patarei kui voor liikunud mõisast kagu poole minevat alleed mööda otse Võru maanteele. Mõisas rääkinud punased omavahel vene keelt, millest kohalikud elanikud oletavad, et suurtükipatarei meeskond koosnes venelastest.“

Reola lahingu võidule aitas kaasa ka asjaolu, et soomusrongid ja kuperjanovlased tungisid edasi ja vallutasid 17. jaanuaril 1919 Elva, mis mõjus siin sõdivate punavägedele võitlusvaimule demoraliseerivalt.

Sillaotsa kooli õpetaja ja kodukandi ajaloo uurija Taivo Kirmi käsikirja
sirvis KAIDO MARK

Kino maale