Kuidas me ERMis joonistamas käisime

268
Eva (2.kl) pildile sai suur lohukivi koos müntidega. Foto: Siret Ott

Just mardi- ja kadripäeva vahel kutsus Eesti Rahva Muuseum (ERM) lapsi joonistama. Seda teevad nad igal aastal. Unipiha kooli kunstiõpetaja Siret arvas, et võiks minna küll ja hea meelega oleksime kõik võinud minna, aga lubati ainult kaks. Meie saime ühe lapse juurde kaubelda. Ja nii läksidki kolm last, kellele joonistamine väga meeldib – Juhan (4. kl), Eva (2.kl), Jumi (2. kl). Oma vahendid võeti kaasa, ainult paberi said lapsed ERMist.
Tegelikult oli see võistlus, mis toimus neljas vanuserühmas vastavalt kooliastmete kaupa. ERMi juhend: „Vana ja uue kooseksisteerimine, esivanemate pärandi mõtestamine on olnud ühel või teisel moel esil varasematelgi võistujoonistamistel. Võistlejate ülesanne oli joonistada pilt, millel on kujutatud üks ERMi näitustel leiduv ese, muster, pilt vms. Kõik muu pildil kujutatu jääb nende endi fantaasia hooleks“.
Eva: „Algul me kõndisime ringi, vaatasime ja vaatasime. Mulle jäi kohe silma päris alguses olev suur kivi, millel oli palju münte.“ Juhan arvas, et see on soovikivi: paned oma mündi ja soovid, et see täide läheks. Ja täpsustas: „Meil seal veski juures on ka üks selline kivi. Me oleme sinna ka münte pannud ja soovid on täide läinud.“ Eva pildile saigi suur lohukivi koos müntidega.

Jumi (2. kl) püüdis joonistada ilusat väikest kotti, millega võiks linnas käia. Foto: Siret Ott

Jumi lemmikuks sai suur läbipaistva põrandaga ruum, kus vitriinid ja kapid-sahtlid olid kotte täis alates vanadest karjasemärssidest kuni igasuguste kirjude tikitud kottide ja nahksete jahikottideni. „Ma valisin välja ühe ilusa väikese koti, millega võiks tänapäevalgi linnas käia. Püüdsin seda joonistada,“ andis Jumi teada.

Juhan (4. kl) jäi kotinäituse saali joonistama ja valis endale iseloomuga kotid. Foto: Siret Ott

Juhan jäi ka kotinäituse saali joonistama ja valis endale iseloomuga kotid. „Mulle meeldib üksikasju joonistada. Siin olid sellised kotid, kus palju detaili. Minu pilt pandi tagurpidi üles. Ma ütlesin seda korraldajale ja siis keerati õiget pidi. Õigupoolest polegi vist oluline, kuidapidi pilti vaadata…“.
Muuseumi poolt pakuti lastele kooki ja limonaadi, mida nauditi täiega. Supp ja kaneelisai tuli endal juurde osta.
Seekord küll auhindu koju ei toodud, kuid peavõit oligi ju selles, et oli võimalik niiviisi joonistada, näha ka teiste töid.
Võib-olla peaks kevadel kogu kooliga seal ühe kunstitunni tegema?

Lapsi küsitles ja pilte vaatas:
Eha Jakobson

Kino maale
EelmineNina sisse, käed külge!
JärgmineEesti vete salapärased kalad Unipiha koolis