Eesti vete salapärased kalad Unipiha koolis

255

Ühel teisipäeva hommikul tuli Juhani (4. kl) ja Eva (2. kl) isa Einar mitme veeanumaga kooli juurde. „Siin on väga salapärased kalad,“ ütles ta neljakandilist akvaariumi tasakesi klassi tassides. „Ja vesi on siin praegu hästi külm, sest kaladel on ka talv.“

Igatahes võtsid lapsed sahtlist oma valged vihikud välja ja olid valmis kala püüdma. Oma püütud kala sai iga laps veega purgis enda ette lauale, et seda lähemalt vaadata ja vihikusse joonistada.

Juhan sai väikese kahvaga kõigepealt kätte võldase. „See kala kuulub Eestis looduskaitsealuste liikide III kategooriasse,“ lisab Einar kala silmitsedes. „Ta on põneva välimusega täpiline kala, kel on suured rinnauimed nagu lehvikud ja silmad otse pealael ning ta eelistab elada veekogu põhjas.“

Meie võldas oli üsna pisike ja tegelikult ei kasvagi ta väga suureks, kuigi ta sööb ka teisi väikesi kalu ja maiustab teiste kalade marjaga. Vaatasime võldase pilti PP pealt ja kala kinni püüdjana joonistas Juhan selle vihikusse.

„Tegi dinosaurustele ära!“

Robin sai oma kahvaga kätte mitte väga salapärase kala – ahvena, keda meil leidub pea igas järves ja isegi meres. Tal on toredad triibud, nende abil varjab ta end vesikasvude vahel ja luurab oma saaki.

Tõelise võitja püüdis kinni Ares – jõesilmu vastse. Tema esivanemad elasid meie vetes juba siis, kui siin kõndisid ringi dinosaurused. „Tegi dinosaurustele ära!“ lisab Einar muiates.

Tegelikult polegi silm päris kala, ta on sõõrsuu. Liigub angerja moodi loogeldes, käib jões kudemas, kuid meres toitumas. Silmud on väga valgustundlikud, nad eelistavad pimedat. Meil Eestis ta kaitse all ei ole, kuid püügikeelu periood on siiski olemas: 1. märtsist 30. juunini. Seejärel teda püütakse ja süüakse isukalt. Loodetavasti jääb neid põnevaid loomi siiski meie vetesse ka alles.

Eva püütud luukarits on oma nime väärt: tema seljal on ogad ja ta on väga väikesekasvuline. Ta suudab elada isegi külmas allikavees ja võib sattuda ka puurkaevu. Kuna allikas suurt midagi süüa ei ole, siis näeb see kala näguripäevi.

Jumi (2. kl) sai kätte lepamaimu, kes on väga salapärane kala. Isased kalad muudavad kevadel oma kõhualuse tumepunaseks. Nad ei kasva kuigi suureks, nii umbes 4–7 cm. Talle meeldib elada jaheda veega ojades, sageli forelliga samas elukoosluses. Siis aga saab ta forelli söögiks.

Jõeforell on tippsportlane, väga vilgas kala, kes vabalt liigub mitmete veekihtide vahel. Nad koevad kärestikulistes jõgedes ja neil on ilusad täpilised küljed. Teele (3. kl) joonistab selle kiire ja kauni kala oma vihikusse.

Kalad elavad nagu korrusmajas

Rünt jäi Katrini (1. kl) kahva sisse. See on väike kala, selja pealt rohekaspruun, küljed hõbedased ja kaetud tumedate täppidega. Peale selle on tal suu ääres poised ehk väikesed ogad. Tema on nõudlik vee suhtes, eelistades puhtaid kõva pinnasega veekogusid.

Poised on ka trullingul. Vahel öeldakse, et need on tema vuntsid. Tegelikult on need tema jaoks nagu laternad pimeduses orienteerumiseks. Nii on tal lihtne pimedas põhjas saaki püüda. Trullingu sai kätte Samuel.

Ahven ja silmu vastne said teistkordselt välja püütud Pauli (1. kl) ja Andrease (3. kl) poolt.

Einar rääkis veel, et kaladel on oma veekiht, kus nad elavad – nagu korrusmajas. Mõned kalad, nagu näiteks forell, liiguvad vabalt mitme kihi vahel, teised ei välju oma „korterist“ kunagi. Talvel tarvitavad nad vähe toitu ja hapnikku. Näiteks haug seedib talvel oma toitu kaks nädalat.

Kalade tund avardas meie teadmisi loodusest ja tegi ka uudishimulikuks.

Aitäh Juhani ja Eva isale!

Eha Jakobson
Unipiha Algkooli direktor

Kino maale
EelmineKuidas me ERMis joonistamas käisime
JärgmineHelkur loob turvalisust