5.9 C
Kambja
Kolmapäev, 09.10.2024

Arhiveeritud sisu!

Artikkel on rohkem kui nelia aastat vana ja ei pruugi olla ajakohane. Arhiveeritud ajalehe artikli sisu takkajärgi ei muudeta!

Vajalik võib-olla värskema teabega tutvumine!

EsikülgKoduvalla arhiivÕnne-õhtu taastas kohvikklubide traditsiooni

Õnne-õhtu taastas kohvikklubide traditsiooni

“Ega näitlejatele keegi ei ütle, mis nende tegelaskujudest järgmises osas saab.”

“Te võtate meid siin vastu nagu te olete meid vastu võtnud telekate taga – soojalt, mõistvalt, lahedalt,” iseloomustas Õnne tänava seriaalist kõigile armsaks saanud sulane Ülo (kodanikunimega Aleksander Eelmaa) õhkkonda, mis valitses Kambja vallamaja saalis 2. augusti õhtul. “Natuke muigate, ega te ei naera ju ka ekraanide taga.”

Õnne tänava seriaali meeletut populaarsust rahva seas reedab seegi tõik, et suvise laupäeva õhtul kogunes Kambja vallamaja saali suur hulk huvilisi, et kohtuda teleekraanilt tuttavaks saanud Aleksander Eelmaa ja Maarja Jakobsoniga.

Õnne 13 oli ka see aadress, mille ümber kohtumisõhtul juttu veeretati. Et vestelda saab neil teemadel, millega mingilgi määral kursis ollakse, jäid näitlejate teatrirollid valdavalt tabudeks. Kurb, et elame ajal, kui valdav osa maarahvast on majandusliku kitsikuse tõttu võõrandunud või võõrandatud teatrist.

Õnne seriaal on teleekraanil olnud juba 10 aastat. Maarja ja Aleksander mängivad filmiloos tegelasi, keda esimestel hooaegadel ei näidatud. “Sulane Ülo oli kavandatud ühe päeva rollina,” meenutas Aleksander. “Kati Murutar kirjutas selle sisse, et Richard tahab sulast võtta. Seeria lõppes nii, et sulast ei võetud.”

Hiljem otsustati, et sulane Ülo jääb siiski ekraanile. Läinud sügisel, kui seriaali tegevustikku filmiti Itaalias, oli Ülo ehk liiga sageli ekraanil, arvab Aleksander.

Maarja kirjeldas enda teleekraanile jõudmist järgmiselt: “Mina õppisin teatrikoolis kolmandal kursusel, kui vanem mees ja noorem naine tulid meie tantsutundi jälgima. Pärast tundi ütles Ingo Normet mulle, et teleinimesed tahavad minuga rääkida, ma ei tundnud siis veel Tõnis Kaske. Arvasin, et valik langes minule seetõttu, et tantsisin uksele kõige lähemal, kuid nemad ütlesid, et minu silmad olla säranud.”

Maarjal on omamoodi hea meel, et Saksamaal õppimise ajal tuli tal Õnnes Jane kehastamisse kaheaastane paus. Nüüd on Maarjal suurepärane võimalus filmilindilt vaadata, kui kõvasti on ta vahepeal arenenud.

ETV on otsustanud, et uuel hooajal Õnnelood jätkuvad, ehkki auväärses eas Tõnis Kase asemel tuleb uus lavastaja. “Toidupoes Telelehest juhuslikult lugesin, et Jane ja Jaanuse suhted tihenevad,” muigab Maarja. “Ega näitlejatele keegi ei ütle, mis nende tegelaskujudest järgmises osas saab.” Filmivõtted toimuvad pühapäeviti. Tööpäevad on väga pikad – 14 kuni 16 tundi.

Kui Aleksander Eelmaa noorusaeg möödus Viljandimaal Oius, siis Maarja Jakobsonile on Kambja teada ja tuntud paik. Enne kapitaalremonti Kambja vallamaja saalis olnud laval mängis Maarja kooliplikana oma esimese rolli – Anni osa Oskar Lutsu näidendis “Kapsapea”.

“Halastage meie peale!” muhelesid Maarja ja Aleksander, kui Kambja rahvas neile lakkamatult küsimusi esitas. Kohvikklubide traditsioon on taastatud.

Toivo Ärtis

Loetumad