Magus malevaelu

193

Juulis ja augusti esimesel poolel oli Kambja spordihall hõivatud tundmatutega, kes ei tulnud siia sporti tegema. Tulijad olid pärit kaugelt, nad olid sõitnud siia Tallinnast. Tulijad oli noored, töökad ja seiklushimulised. Nad olid õpilasmalevast!

Saabus kaks rühma. Esimese rühmaga Koduvallal kontakte ei olnud ning kohati tundus nagu elataks “vangis”. Hilisema, teise rühma puhul oli tegemist juba “avatud vanglaga”. Kohalikel võimaldati spordihoonet kasutada ning lubati ka uurida, milline see maleva elu siiski on. Tuli välja: lõbus, töökas ja traditsionaalne. Peale marjakorjamise (esines ka marjasõdasid) lahutati meelt, näiteks tantsuline karaoke ja malevapulm. Külas käidi ka naabermalevas, tehti tutvust Tartuga.

Hoolimata sellest, et mõned kohalikud üritasid Kambja imagot kujundada väga veidralt (ropendamine, katustel jooksmine, uste lahtimuukimine ning lõpuks klaasi purustamine), ei suutnud see malevlaste muljet Kambjast ära rikkuda.

Nii kirjutasid malevlased malevapäevil:

Kristel
malevlane

“Kambja, Kambja, Kambja – kurb hakkab… Mõtlesime juba, et väga kahju on lahkuda. Kindlasti korraldame kunagi siin kokkutuleku. Loodetavasti jätsime ilusa märgi endast maha ja kohalikel on, mida meenutada.
Esmamuljega on nii nagu sellega ikka on. Kambja esimese vahetuse malevarühm rääkis igaljuhul meile halbadest muljetest. Ju siis oleme meie paremad, sest neid kohalikud eriti ei külastanud. Oleme ehk sõbralikumad ja huvitavama seltskonnaga.
Tegelikult mulle meeldis see koht kohe. Spordihoones elada on lahe – saab oma päeva täita sisukalt. Tihti on nii, et ei harju oma peatuspaigaga, aga siin on kodune tunne. Soovitan väga laagrite ja malevate korraldajatel majutada lapsed spordihoonesse!

Töötame Saaremäe talus, korjame maasikaid ja vaarikaid. Tööd on seal üsna vähe, tööandjaga oleme ka rahul. Tööpäevad on tavaliselt kuue tunnised äratus 6.30 ja 8.00 algab juba töö. Tööle sõidutab meid “UHTI” – see on meie bussi nimi. Bussi üle oleme väga uhked – ta tekitab sellist nostalgia hõngu nõuka malevatest. Huvitavaid sündmusi on siin palju.

Kohalikud on ka lahedad. üksikasjaliselt pole mõtet nendest sündmustest rääkida , jäägu need meile meenutada. Aga kui küsitakse, siis võime rääkida.

Võrreldes Haaslava rühmaga, on kõik õnnelikud, et sinna ei sattunud. Me käisime oma rühmaga neil külas. Neil on 2 ilusat maja televiisoriga ja töö kohe maja kõrval. Vaikuse ja rahu nautimiseks on neil hea koht, aga pärast tööd istuvad nad ainult teleka ees. Neil ei ole ümber võõraid. Natuke igav on neil. Igaljuhul soovitan kõigile Kambjasse laagrisse või malevasse tulla. Lahe rahvas ja spordihoone.”

Britta Nõmmiste
rühmavanem

“Nii palju mõtteid jookseb peast läbi, tuletades meelde seda, kuidas ma Kambjasse rühmajuhiks sain. Siinkohal räägin Teile oma kogemustest ja seiklustest. Tegelikult polnud mul plaanis see aasta õMi rühmajuhiks tulla, kuid kuna tutvusin Lembit Arikaineni ja Ivar Kaldamiga, siis muutsin oma suveplaane ja nõustusin aitama õpilasmalevat.

Kambja II vahetus algas 17. juulil aga mina saabusin siia alles 22. juulil, kuna tulin just Mallorcalt. Lennuk maandus öösel vastu hommikut, mil pidin hakkama Kambjasse sõitma ning uneaeg jäi seetõttu väga lühikeseks. Vaatamata soojale ilmale, mis mitte kuidagi ei soodustanud bussisõitu, saabusin pärastlõunal Jäägripesa kohviku ette ja põdesin kohutavalt malevlastega kohtumist – ma polnud varem noortega tegelenud ja kartsin, et nad ei pruugi mind omaks võtta. Vastuvõtt oli meeldiv ja maasikane. Sain ka kohe maitsta sööki, mida Kambjas pakutakse. Olin see aasta ka Laimjala rühmas ja seal sõime plekk-kaussidest. Toidu üle siin küll kurta ei saa. Ei saa ka viriseda

Kuna olen rühmajuhi rollis, siis taipan, et see on üsna väsitav ja kannatustnõudev töö. Ma pean alati arvestama kõigega ja kõigiga. Inimesed on ju erinevad ja sellepärast on ka nende hobid, võimed ja iseloomud erinevad.

Mõnikord tekib isegi hetkeks koduigatsus, aga tavaliselt eraldun siis noortest ja räägin tuttavatega, kes suudavad alati mind ümber veenda. Meie Kambja rühmal on tohutult vedanud vastutuleliku tööandaja Peeter Vendriga ja bussijuht Petsiga (Peeter Vill – toim). õpilased panid isegi bussile nimeks Uhti. Kurvastuseks saime teada, et 6 km kaugusel asub samanimeline asula, aga me ei muutnud nime, sest me ei saa ilma Uhtita!

Meeldejäävaim sündmus oli ööhäire, mis õnnestus meil ideaalselt ja mille idee saime Lembitult. Meenub ka Kätlinile nabaaugu- ja Tiinale kulmurõnga tegemine. Samuti on tüdrukud aktiivsed juuksuritöödes ja poisid osavad filmimehed. Kavas on veel korraldada malevapulmad, lõkkeõhtu ja kindlasti osaleme “Laulge Kaasa” salvestusel. Muideks Reet Linna on mu naaber ja tore on näha kedagi tuttavat Tallinnast.

Tänaseks on jäänud veel ainult paar päeva, et siin imeilusas kohas olla. Kurb! Jubedalt tahaks jääda kauemaks, kuid samas tunnen puudust linnast ja tuttavatest. Nii imelik kui see ka pole! Loodan, et kohtume järgmisel aastal jälle ja soovin Teile kõigile meeldivat suve lõppu!”

Kino maale