"Täna laulan, teile laulan, teiega ma laulan…"

243

Sõnapaaris “Laulge kaasa!” peitub tõesti imetlusväärselt tugev mõju- või võlujõud: Reet Linna kooslaulmise saate salvestusele Kambja rahvakooli memoriaali juures kogunes 1. augusti õhtu eel lugematul arvul inimesi.

Saatetegijad sõidavad Kambjasse Põlvast, kus keskpäeval oli eelmine salvestus. Reet Linna peatub Kambjas elus esimest korda, kuid siinne loodus lummab teda. Ja veelgi rohkem imetleb ta Kambja kultuurikihi paksust. “Tõesti, mitte kuidagi ei oska valida, mida saates Kambja tutvustuseks öelda, mida ütlemata jätta,” ohkab saatejuht, kui tema pilk juhitakse järjekordsele objektile – Rootsi kroonprintsi poolt istutatud tammele kirikaias.

Telesaate salvestuseni on veel rohkem kui kolmveerand tundi aega, kuid juba koguneb lauluhuvilisi võttepaika. Reet Linna juurde tuleb aeglasel sammul kepile toetuv küpses eas proua, kimp taluaia lilli peos. “Tulin, et vaatan oma silmaga ära selle kange eesti naise,” lausub vanaproua heldinult. Selline siiras pöördumine toob ka Reet Linnale pisara silma.

Lauljad ja “koostööpartnerid”

Kambjas salvestatava “Laulge kaasa!” saate põhikülaliseks on end ooperilauljana kuulsaks laulnud Jassi Zahharov. “See on ikka väga meeldiv, et üks suur ooperilaulja ei põlga meid ära, ta on igal hooajal meiega laulnud,” tunnustab Reet Linna. “Ei põlga,” kinnitab Jassi.

Sel suvel on lisatud saate ülesehitusse selline lõbus hetk, et lauljana astub üles ka keegi näitlejaist. Kambjas salvestatavas laulusaates esindab lavajõude Maarja Jakobson – Unipiha kooliõpetajate Eha ja Lembitu tütar. Reet Linna arvab, et noore näitlejannaga ta silmast-silma pole kohtunud. “Ega ma Õnne 13 ka vaadata saa, laupäeva õhtuti pole selleks aega.” Maarja mäletab siiski lisada, et vähemalt korra on nad telemajas Reedaga ühel ajal grimmituppa juhtunud.

Maarja lauluvalik on võrdlemisi tavatu – rahvalaul “Veere, veere, päevakene”. Salvestusel selgitab Maarja Reet Linnale, et just koolmeistrist ema oli see, kes õpetas teda rahvalaulu esitama ja armastama.

Rahvakooli memoriaali ümbrus on laulust ja saatest lugu pidavaid inimesi tihedalt täis. Reet Linna nimetab kohaletulnuid “koostööpartneriteks”. Saatetegijad sätivad tehnikat, muusikud häälestavad pille, kõik saates ettekandele tulevad laulud proovitakse kiirkorras läbi… Sellist melu on põnev jälgida. Südamliku suhtlemisstiiliga Reet Linna selgitab rahvale saatetegemise tagamaid. “Teie olete selle saate tegijad, teie teete selle saate kauniks. Ja pidage ikka meeles, et selle saate nimi pole mitte “Istuge kaasa!”, vaid “Laulge kaasa!” Mida rohkem vehite ja kaasa elate, seda rohkem on lootust, et kaameramees teid märkab. Siis olete “täht” ja saate tuttavaile pärast saadet öelda, et ma olin eile televisioonis.”

Kell saab kuus. Kätte jõuab salvestuse väljakuulutatud aeg, kuid veel ei saa kaameraid ja mikrofone tööle panna: kirikutornis mängib oma õhtust etteastet pronkstrio “Usk. Lootus. Armastus”. “Superilus!” õhkab Reet Linna. “Kirikukelladega võidu laulda ei sobi, kuulame neid. Kirikuõpetaja viis meid ennist torni – sealt oli imeilus vaade. Lõime sõrmega kolmkõla, hästi kõlas.”

Saatejuht tunnistab, et tornironimine muutis jalalihased valusaks. Salvestuse lõpul lisab ta, et ka häälepaelad on viimase vindi peal pingul. Kolme päevaga on tulnud teha ju 5 saadet.

Kambja tehtud saade on “Laulge kaasa!” sarjas 99. ning läheb eetrisse 11. septembril. Televaatajani jõudev materjal on puhastatud kõigist apsudest ja viperustest. “Telerist vaadates ei saa te arugi, et meil olid siin sellised jamad. Vaatate ja ütlete, et küll on tore saade.”

Toivo Ärtis

Kino maale