„Leiva teekond söögilauale on pikk."

201
Lapsed rukkikülvikul

Rukki külvi uudistamas:
"Külvikust võetud rukkiteradel on leiva maitse küll," leiavad Unipiha lapsed. Foto: Eha Jakobson

Üleriigilisest leivanädalast võtab Unipiha kool osa juba kuuendat korda.
Miks me seda teeme? Ikka selleks, et aru saada: leiva teekond söögilauale on pikk. Tema valmistamisest võtavad lisaks maale ja päikesele osa kümned inimesed. Pangodis taluniku ametit pidav Ants Zeigo on üks nendest.

Lisaks rukki kasvatamisele uurisime seda, kui palju sööb iga laps päevas leiba, tutvusime Pangodi Linnasetehasega ja koduleiva valmistamisega Vunni talus.

Õpetaja Eha Jakobson

Rukki külvi uudistamas

14. septembril oli ilus päikesepaisteline ilm. Käisime kogu kooliga loodusõpetuse tunnis talunik Ants Zeigo põllul rukki külvi vaatamas. Enne minekut seletas õpetaja meile, miks rukist külvatakse just sügisel, mitte kevadel.

Kui kohale jõudsime, siis onu Ants ootas meid juba põllu otsas. Ta näitas meile külvikut; kohta, kuhu terad kallatakse ning seletas, kuidas külvik töötab. Maitsesime ka rukkiteri. Neil oli täitsa leiva maitse. Mulle meeldib leiba süüa.

Tagasiteel vaatasime, kuidas mahapudenenud nisuterad olid kõrrepõllul uuesti vihmast kasvama hakanud. Äkki nägime, et põllu keskel punetavad pihlad. Läksime neid vaatama ja maitsesime marju. Need olid mõrkjad. Mäe pealt vaatasime ka Pangodi järve. See oli ilus, vesi järves oli tuulest lokiline.

Kaks nädalat hiljem käisime uuesti põldu vaatamas. Heleroheline oras kattis nüüd üleni põldu. See oli imeilus. Pihlakatel enam marju polnud. Puud olid üleni raagus.

Kui me matkalt tagasi jõudsime, ootas ema mind koolimaja juures. Õpetaja Lembit näitas ka temale, kuidas rukkiterade ühest otsast olid arenenud narmasjuured, teisest roheline oraseleht.

Jane Künnapuu,

3. klassi õpilane

Kino maale