Maailmarändur õpetas Unipiha kooli lapsi

159

Sinasõbraks loodusega: Maailmarändurist külaline Hendrik Relve leidis Unipiha kooli õuest jugapuu – Robin Hoodi vibupuu.

  

Hendrik Relve: „Teil on väga õnnelik kool, et järv on koolile nii lähedal.”
Eesti üks tuntumaid puudeuurijaid Hendrik Relve külastas Unipiha kooli üleriigilise metsanädala raames.

„Oleme Hendrikuga ühel ajal käinud ülikoolis,“ meenutab õpetaja Eha Jakobson „Hendrik õppis EPA-s. Ülikooli klubis laulis ta tihti folklaule. Sellest ajast alates olemegi tuttavad. Kuulan meelsasti ka tema loodussaateid Vikerraadios. Just seepärast tahtsingi, et ta meie kooli külla tuleks.”

Vaatamata rõskele ja vihmasele ilmale uuendasid sinasõprust kooli ümbruse puudega nii õpilased kui õpetajad.

„Puud on nagu inimesed. Ka neil on oma iseloom. Jälgige ühtesid ja samu puid mitu aastat järjest. Siis avastate, et mõni on teiste suhtes sõbralik, mõni toriseja,” räägib Hendrik Relve Unipiha lastele.

Kaotsiminev uudishimu

„Ema! Mis toru see onu õlal on? Mis ta sellega teeb?” küsib 3-4-aastane jõnglane nähes linnas töömeest, kel vihmaveetoru õlal.

Hea, kui ema viitsib pojale seletada, et selle toru paneb onu seinale ja sealtkaudu jookseb vihm katuselt alla. Tavaliselt tõmbab ta poega kättpidi edasi ja ütleb kärsitult: ”Mis sa pärid kogu aeg! Lähme juba!”

Paarkümmend korda vastuseta jäänud jõnglane ei pärigi varsti enam midagi. Ta saab aru, et tema küsimised ja pärimised pole suurte inimeste jaoks olulised. Neid ei peeta millekski. Küsimise eest hakkab ema või isa hoopis pragama.

Kui väikemees mõne aasta pärast üle kooliukse läve astub, ei küsi ta tavaliselt enam midagi. Teeb ainult seda, mida kästakse. Loomulik uudishimu ja eluahnus on asendunud suurte inimeste ja meedia poolt pähe määritud väärtustega – autode, jalgpalli, arvutimängude, actionfilmide ja rahaga.

Just seepärast pöörataksegi Unipiha koolis tohutult tähelepanu küsimisele. Ikka selleks, et äratada uuesti üles loomulik uudishimu nendes, kelledes see on kustunud, ja kõigis teistes aidata uudishimu alles hoida ja edasi arendada.

Enne maailmarändur Hendrik Relve tulekut koostasime 3.-4. klassi õpilastega küsimused, millele tahtsime saada vastuseid.

„Miks tulbiõied putukaid, kes maiöödel nende õite sisse sooja tulevad, ära ei aja?” küsib Gerli (3. kl). „Miks kõik sinililleõied oma õisi ööseks kinni ei pane?” tahab teada Jane (3. kl). „Kas linnuvanemad toidavad oma poegi ka öösel ?” kibeleb Karl (1. kl) oma pärimisega. „Miks inimesed ei kasva nii suureks kui puud?”

Hendrik muheleb neid küsimusi kuuldes ja vastab siis: „Tulbid arvavad, et putukad on nende sõbrad: kes siis sõpra ikka ära ajab. Kui sinililled saavad vanaks, saab lehtede jõud otsa – seepärast ei jaksagi vanad õied oma kroonlehti ööseks külma ja vihma eest kinni tõmmata.“

„Linnuvanemad magavad nagu sina,” selgitab maailmarändur Karlile. ”Eks pojad ole sellise toitumisrütmiga harjunud. Nad ei hakka öösel tühja kõhu peale nutma nagu inimeste lapsed.”

Hendriku nutikaid vastuseid kuulates mõtlesin endamisi, kuidas ta küll saab hakkama küsimusega „Miks inimesed sama kõrgeks ei kasva kui puud?”

Külaline isegi ei üllatunud, vaid vastas lihtsalt: ”Inimene läheks siis väga ülbeks. Juba praegu ei hooli ta loodusest, mis saaks siis, kui inimene tõesti puude kõrgune oleks.”

Ees ootab Austraalia

Kahe tunni jooksul saadi tarkusi kõigi kooli ümbruses kasvavate puude kohta. Saadi teada sedagi, kuidas muutub kevadeti vahtras ja kases mahl magusaks. Saadi teada, miks kasvavad puude okkad väljapoole, ja miks on männil okkad pikemad kui kuusel. Õpiti eristama sammalt ja samblikke, vaadeldi Pangodi järve kaani, vesiharki, tuttvarti.

„Teil on väga õnnelik kool, et järv on koolile nii lähedal,” lausub Hendrik Relve mööda järvekallast tõustes.

Koos lauldakse klassis „Päikeselaulu“, et pilves ilm rõõmsamaga asenduks.

Paari nädala pärast on maailmarändur järjekordsel reisil Austraalias. Sedapuhku uurib ta seal nokkloomi.

Kes meist raiskaks selleks raha, et sõita maailma kuklapoolele, nägemaks seal mõnd uut haruldast looma, lindu, taime või puud. Hea, et ilmast pole kadunud veel inimesed, kellele see huvi ja avastamisrõõmu pakub.

Lembit Jakobson

Kino maale