Kool toodi Kambjasse 1. septembril 1965

129

Olen põline kambjalane. Õppinud kuus aastat Suure-Kambja koolis ja hiljem 31 aastat samas lapsi õpetanud.

Meenub selgelt aasta 1965. Vana koolimaja Suure-Kambjas oli ammu oma aja ära elanud. Kuna korralikku uut koolimaja ei ehitatud, siis otsustati alevisse juurdeehitusena alustada klassiruumide rajamist.

Ehitamisega oli aga probleeme. Enamik Kambja rahvast soovis uue maja rajamist endiselt Suure-Kambjasse, et säiliks looduslikult ilus park. Alevi inimesed ei soovinud uut koolihoonet majade vahele. Riigistati ju kolme majapidamise aiad, et koolimajale ruumi saaks. Seetõttu oldi koolimaja ehitusele väga vastu.

Oli kuidas oli, aga siiski see „kitsuke maja“ siia ära tehti ja 1. septembril 1965. a algas siin alevis õppetöö.

Meenub selgelt, et 1. septembri hommikul sadas kõvasti vihma. Seisin Suure- Kambja bussipeatuses, et kooli sõita. Piimameierisse läks tuttav talunaine ja lausus: „Vaat nüüd teid vana jumal karistab selle eest, et trügisite meile alevis selga!“

Ei osanud nagu midagi vastata ja sõitsin kooli avamisele.

Kuna mingit saali ju polnud, siis avaaktus toimus väljas välisukse juures. Koridori ei mahtunud rahvas ära, sest paljud olid ju tulnud uudistama. Õnneks lakkas vihmasadu. Mina kui 1. klassi õpetaja pidin pidama kõne, millega ma ka hakkama sain.

Maja ukse võti anti õpilasesindajale avamiseks. Laps nuttis ja seda tegid ka paljud. Miks? Seda mõistatage igaüks praegu ise!

Klassiruumid olid avarad ja valgusrikkad ning koolitöö algas.

Eelolev talv osutus pikaks ja külmaks. Siis saime tunda õudust: uus koolihoone ei pidanud üldse sooja. Klassis oli pluss 7 kuni pluss 10 kraadi.

Aga ära elasime ja keegi ära ei külmunud. Paari aasta pärast tuli kooli uus direktor ja tema lasi aknaalused soojustada ja pandi kolmekordsed aknad. Oli parem ja nii möödus aeg.

Olen ammu pensionil ja see väike maja on nüüd soe ja mugav, aga loomulikult kitsas ega vasta tänapäeva kooli vajadustele.

Usun, et siit minnes ei nuta keegi, sest ka siin oli ju ilusat ja head, mis ikka meenub.

Ka mina mäletan Kambja koolist head! Meenutan tänutundes oma kooliaega, paljusid õpilasi ja kolleege.

Salme Vilismäe,
õpetaja aastatel 1948 kuni 1979

Kino maale