Kohvikklubis vaeti eestlaste püsimajäämist

155

Jutuhoos: Ilma autoriteedita ei kasva poegadest mehed ega tulevased isad, tütardest abikaasad ja emad,“ tõdeb Einar Laigna. Foto: Annely Zeigo

  

Hingedekuu eelviimasel päeval said Kambja kooli kohvikus kokku Eesti Kaitsejõudude peainspektor Einar Laigna ja Kambja valla noored pered.

Valla kultuuritöötaja Juhan Sakur oli millalgi kuulnud raadiost Einar Laigna esinemist ja tal tekkis soov kutsuda Laig-na Kambjasse. „Leidsin, et kambjalased vajavad kohtumist inimesega, kellega saaks tõsiselt arutada eluliselt tähtsate kü-simuste üle,“ selgitab Juhan Sakur. „Taht-sime kohtumist teoks teha juba kevadel, aga ei õnnestunud.“

Tee Tallinnast Kambjasse pole pikk. „Eriti, kui leidub inimesi, kes on mures eestluse allesjäämise pärast, keda huvitab see, kuidas aidata meie püsimajäämisele tulevikus kaasa,“ lausub üleni musta riiet-atud kolonelleitnant Einar Laigna kokku-tulnutele vestluse algul.

„Mida pakub meile tänapäeva meedia? Baari, Naistevahetust, Lotomiljoni mänge, Robinsone. Ei midagi, mis oleks hariv ja väärtuslik, aitaks kanda edasi eestlust. Avalikus elus toimib päevast päeva laba-suse ja lodevuse propaganda.

Meie noored on nõus vabatahtlikult minema üle inglise keelele. Nad on nõus hülgama oma rahvuse ja hakkama amee-riklasteks. Mulle on selline suhtumine solvav. Meil peab olema oma uhkus ja eneseteadvus, mitte lömitamine raha ees.“

Kõik sõltub väärtustest

„On asju, mille puhul ei küsita, kas tahad või ei taha. Üheks selliseks asjaks on isamaalisuse kasvatamine. Laps tuleb võtta kaasa isamaalistele üritustele, ainult nii kasvab temast tubli eestlane,“ rõhutab Einar Laigna. „Kahjuks on olukord täna-päeval vastupidine: 24. veebruari lipu-heiskamise tseremoonial jääb rahvast järjest vähemaks. Tunnen juba nägupidi kõiki inimesi, kes Pika Hermanni torni juurde kogunevad,“ nendib kolonelleitnant kahetsusega hääles.

„Eestlaste allesjäämine ajaloo areenil on võimalik üksnes siis, kui meie perekonnad ei kasvata oma poeg ja tütreid mitte modellideks, missideks, ärimeesteks, pankuriteks, vaid eelkõige eestlasteks. Olukord on praegu vastupidine. Perekonnast ja koolist tulevad ühiskonda üksnes egoistid. Just viimaseid on masendavalt palju.“

Pärast selliseid karme süüdistusi uue põlvkonna aadressil võtab kohvikus maad vaikus.

„Emadus ei ole tänapäeval moes, meheks ja isaks olemine samuti mitte. Kõik tahavad panna pidu, käia kaasas moes oleva lõbujanuga, elada ja käituda nii, nagu propageerib seda meedia.

Eestis on 70 000 üksikema ja 6000 üksikisa. Kus kasvavad sellised isad, kes hülgavad oma lapsed?“

Kohvikus on endiselt pingsalt vaikne.

„Ilma autoriteedita ei kasva poegadest mehed ega tulevased isad, tütardest abikaasad ja emad.

Miks türgi lastel Saksamaal on vanemate poolt keelatud televiisori vaatamine?“ küsib Einar Laigna ja vaatab kokkutulnutele otsa.

„Vanemad seletavad oma lastele, et telerit vaadates muutute te samasugusteks liiderlikeks ja narkootikume armastavateks nagu saksa noored,“ jätkab kolonelleitnant.

„Meie rahvus on praegu väljasuremise ohus. Peapõhjus seisneb selles, et ei meie valitsus ega ka meie ise ei väärtusta perekonda. Lapsed elavad emadest-isadest lahus, elavad erinevates maailmades. Õppigem itaallastelt ja hispaanlastelt, kuidas perekonda üheks siduda.

Sealmaal on tavaks, et välja minnakse kogu perega: olgu selleks poodides ringi kolamine või restoranides söömine. Lapsed jooksevad ja kisavad kohvikutes, terroriseerivad meie mõttes külastajaid, kuid keegi ei pane seda pahaks.

Meie lapsed on arvuti ja mobla kasutamisoskuse tõttu muutunud autoriteediks paljudele vanematele, kes ise seda ei oska. Võim paljudes perekondades on seetõttu laste käes. Oma kogenematuse ja nooruse tõttu ei oska nad selle võimuga mitte midagi muud ette võtta, kui nõuda üksnes vanematelt endale ilusat ja kerget elu.

Ma väga loodan, et küllap see maania ka ükskord üle läheb. Teiegi tulite täna koos lastega kokku selleks, sest tahate oma lastele õpetada teistsuguseid väärtusi, kui seda propageerib meedia.“

Einar Laignat kuulates meenub mulle Rein Taagepera hoiatus: “Kui meie rahvaarv langeb alla 600 000, algab eesti kultuuri allakäik. Me ei suuda enam ülal pidada emakeelset kõrgharidust. Alguses kaob emakeel ülikoolidest, seejärel gümnaasiumidest. Eesti keel muutub üksnes köögis ja kodus räägitavaks keeleks, nagu ta oli seda 700 aastat. Et seda ei juhtuks peab igas peres olema 10-15 aasta pärast vähemalt 2-3 last.“

Hävingust päästab diktatuur?

„Eesti Vabariigi põhiseaduse kõige tähtsam artikkel annab meie riiklikule iseolemisele mõtte ja peab selleks eesti rahvuse ja kultuuri säilimist,“ jätkab Einar Laigna. „Ilma nende säilitamiseta pole omariiklusel mingit mõtet. Kui rahvuse füüsiline keha ja kultuur on ohus, kehtestaksin mina „diktatuuri“.

Ei saa pidada laata, kui asi puudutab riigi ja rahvuse ellujäämist. Keelaksin televisioonis porno ja labasuste näitamise. Au sisse tuleb tõsta perekond ja paljulapselisus. Emadele, kelle peres on 5-6 last, annaksin töökoha eesti keskmise palgaga. Poissmeestele kehtestaksin lastetusmaksu. Noortele peredele annaksin maa ja maja ostmiseks või ehitamiseks laenu, mis kustutatakse täielikult pärast viienda lapse sündi. “

Edasise vestluse käigus käsitleti põletavaid päevaprobleeme, mis puudutasid nii eetikat ühiskonnas kui kaitsejõudude kavatsetavat reorganiseerimist, üleminekut palgaarmeele.

„Eesti kaitsevägi on ühiskonna kõige tervem osa, nii füüsiliselt kui psüühiliselt. Üleminek palgaarmeele tähendaks Eesti kaitsevõime nõrgenemist. Riik ja rahvas, kel puudub kaitsetahe, pole enam demokraatlikud. Iga riik, kes usaldab iseseisvuse ja vabaduse kaitsemise palgaarmeele, kellelegi teisele, on andnud juba ära osa oma iseseisvusest ja vabadusest. Ainus asi, millega maailmas arvestatakse, on jõud. Kui Eestil oleks aatompomm, kiidetaks teda iga päev. Milline on meie jõupotentsiaal? Meie geograafiline asend ja oskus „suurte“ vahel laveerida.

Me elame jõhkras maailmas. Jätke see endale tuhat korda meelde,“ toonitab kolonelleitnant ehtsõjaväelaslikult.

„Poliitiku ja sõjaväelasena saan ma aru, miks meie poisid Iraagis ja Afganistanis on. Ent eraisikuna pean ma meie poisse okupantideks. See viimane peaks hästi tuttav olema kõigile neile, kes elasid nõukogude ajal,“ ütleb Einar Laigna kohtumise lõpus.

Kristlasena ei lase ta siiski kokkutulnuid koju minna rusuva tundega, vaid rõhutab: “Headus pole elust ja ilmast kuhugi kadunud. Neil, kes selle eest tahavad hea seista, tuleb kokku hoida, toetada üksteist. See, et Eestimaal on selliseid inimesi, kes mind kutsuvad vestlema, sisendab optimismi, et teistsugune olemine ja elamine on võimalik. “

Kohvikklubi eelmine üritus toimus kaks aastat tagasi. Tookord kohtusid kambjalased näitlejate Aleksander Eelmaa ja Maarja Jakobsoniga.

Juhan Sakuri peas keerlevad aga uued ideed. “Ei tahaks neid praegu veel reklaamida. Kohtumine huvitavate inimestega aga jätkub kindlasti.“

Ka vastloodud Kambja pereklubi kavatseb Kambja koolimaja kohvikus pereklubile meelepäraste teemade aruteludeks kokku tulla. Jälgige reklaam
i!

Lembit Jakobson

Miks loodi pereklubi?

Annely Zeigo:

„Pereklubi eesmärk on pakkuda kohalikele peredele nende soovidest ja vajadustest tulenevat enesetäiendamis- ja kooskäimisvõimalust. Kõik osalevad pered saavad ise kaasa rääkida teemade valikul ja ürituste korraldamisel.

Loodame, et Pereklubi aitab kaasa perede ühtsusele ja tugevusele, vastupidiselt põlvkondade vahelisele kaugenemisele.

Tõdemus, et mitmed pered soovivad saada suhtlemise teemal koolitust, näitab ka, kuidas teadlikumad pered on väärtustanud terve pere mudelit, hoolides laste ja vanemate vaheliste suhete kvaliteedist.

Olen õnnelik, et nii palju peresid osales ja on sõna sekka öelnud Pereklubi tegevustes.“

Fakte Einar Laigna elust

  • Einar Laigna lõpetas 1957 aastal Tallinna Polütehnikumi. Töötas metallitöölise ja tööõpetuse õpetajana. Töö kõrvalt luges teoloogilist ja filosoofilist kirjandust.

  • Aastal 1972 lõpetas EELK Usuteaduse Instituudi. Oli Märjamaa koguduse õpetaja.

  • Aastatel 1978–1980 õppis katoliku kiriku põrandaaluses vaimulikus seminaris. 1980 aasta suvel pühitseti Einar Laigna preestriks. Oli kokku viis aastat misjonär Armeenias.

  • Sõjaväelasena töötas algul Kaitseliidus, hiljem Kaitseväe peastaabis. Aastatel 1994–1997 oli Kaitseväe peastaabi tagalaülem. Aastal 1997 asus tööle Kaitseväe juhataja nõunikuna ja peainspektorina. Aastal 1995 sai kapteni auastme, 2000 majori auastme, praeguseks on ta kolonelleitnant.

  • Oli üks Eesti Humanitaarinstituudi asutajaid 1988. aastal.

Kino maale