Teine Eesti Vabadussõda toimus aastal 1944

200

Teise ilmasõja ajal võitlesid tuhanded eesti mehed võõrastes vaenuvägedes siin- ja sealpool rindejoont – oma maa ja rahva parema saatuse nimel tuli pidada vennatapulahinguid.

Eesti riigi tänavuse iseseisvuspüha künnisel tõi Koduvallale ajaloohõngulise kaastöö teises maailmasõjas öölahinglendurina võidelnud Valdo Raag, kes nimetab 1944. aasta talviseid sõjasündmusi teiseks Eesti Vabadussõjaks.

Kuuskümmend kaks aastat tagasi, 1944. aasta 14. jaanuari hommikul algas Oranienbaumi platsdarmilt Nõukogude vägede Leningradi rinde 2. löögiarmee pealetung Ropе║a suunas. Järgmisel päeval alustas Pulkovo kõrgustikult Krasnoe Selo poole pealetungi 42. armee. Volhovi rindel asus pealetungile kolm Nõukogude armeed.

Suurrünnaku eesmärgiks oli vabastada Leningrad blokaadist, piirata ümber ja hävitada Saksa väegrupp Nord. Kõigepealt taheti vallutada Narva ja Pihkva, et sealt liikuda Tallinna ja Pärnu suunas. Rindelõigule oli koondatud tohutud sõjatehnika hulgad kahurväe, tankide ja lennuväena. Kuue päevaga, 20. jaanuariks 1944 purustati Saksa väegrupi tiibadel asunud üksused – oli loodud eeldused Nõukogude vägede pealetungi jätkamiseks kogu rindel Soome lahest Ilmeni järveni.

Kõik relvajõud koondatakse Eesti suure idanaabri vastu

Eesti kohale oli kerkinud ähvardav oht saada taas okupeeritud suure idanaabri poolt.

Kokkuleppel Saksa väejuhatusega koondati kõik eestlastest väeüksused Eestisse. Kartes oma armeede sissepiiramist, hakkas Saksa väejuhatus 21. jaanuaril vägesid tagasi tõmbama, mida katsid kõrge lahingumoraali säilitanud eestlaste üksused major Alfons Rebase ja Georg Soodeni juhtimisel. 22. jaanuaril lõid eestlased Vaskovo küla juures kuulsa lahingu, milles lahingut juhtinud Alfons Rebast autasustati esimese eestlasena Raudristi Rüütliristiga.

27. jaanuariks oli Leningradi blokaad murtud, samal päeval anti käsk evakueerida Narva elanikud.

30. jaanuaril kuulutas Eesti Omavalitsuste juht Hjalmar Mäe Eesti seaduste alusel välja üldmobilisatsiooni.

7. veebruaril 1944. a toetas Eesti Vabariigi presidendi ülesannetes Jüri Uluots mobilisatsiooni läbiviimist Eestis, kutsudes lahingulippude alla kümneid tuhandeid eesti mehi.

11. veebruaril alustas 2. löögiarmee uut ulatuslikku pealetungi. Selleks ajaks oli Narva jõe paremkaldale toodud 3000 suurtükki ja miinipildujat, millest poole tunni jooksul tulistati üle 8000 mürsu. Ränkrasked lahingud ei vaibunud viie päeva jooksul. Eestlaste ja sakslaste kõrval pidasid verist võitlust norralaste, taanlaste, flaamide, valloonide ja rootslaste vabatahtlike väeüksused. Vaatamata suurtele pingutustele ei õnnestunud olulist edu saavutada vaenlasel üheski rindelõigus. Kõik Jaanilinna hõivamise katsed lõppesid eduta. 14. veebruari hommikul saadeti Mereküla ja Auga vahel Eestisse punamereväelaste dessant. Dessant löödi puruks, elusalt ei pääsenud kedagi. Ränkrasked olid lahingud Auvere suunal. Tankide toetusel kolme päeva jooksul sooritatud rünnakud ei toonud edu.

Lahingusse vabariigi aastapäeval

Narva jõe vasakkaldale õnnestus vaenlasel vaid kahes kohas, Krivasoos ja Riigikülas, luua sillapea. 24. veebruaril otsustasid Eesti sõjamehed vabariigi aastapäeva tähistamiseks likvideerida Riigiküla sillapea. Selleks moodustas 45. rügemendi rühmaülem allohvitser Rein Männik 20-mehelise löögirühma, mis varustati automaatide ja käsigranaatidega. Selline -tulerull” tegi -puhta töö”, kaldajääle jäi üle 400 langenud vaenlase, oma kaotused 2 haavatut.

Ebaedust tingituna tegi Nõukogude väejuhatus olulisi muudatusi pealetungioperatsioonide plaanis. Põhja pool Narvat otsustati üle minna kaitsele ja Narva alla toodi täiendavalt kolm armeed. Peale 2. löögiarmee toodi siia 8. ja 56. armee, nende seas 8. Eesti laskurkorpus.

25. veebruaril 1944 üritas vastane veel kord rindest läbi murda. Laskurväeosade rünnakuid toetasid kogu armee suurtükivägi, laevastik ja lennuvägi. Kõigele vaatamata ei õnnestunud kaitsest läbi murda. Esimene lahing Eesti kaitsel oli võidetud.

Samal ajal, kui 2. löögiarmee pealetung Narva jõel peatus, liikus Narva suunalt Pihkva poole 42. armee eesmärgiga luua platsdarm Lämmijärve läänekaldal Mehikoorma lähistel, et sealt arendada pealetungi Tartu suunas. 12. veebruaril vallutati Piirissaare. 14. veebruaril ületasid Nõukogude väed Lämmijärve ja üritasid end kindlustada Pedaspää-Meerapalu piirkonnas. Lämmijärve läänekalda kaitsel asusid piirikaitse rügemendi võitlejad, kelle hulgas oli suur osa alles äsja mobilisatsiooniga värvatud mehi. Nendel puudus praktiliselt lahingväljaõpe ja relvastus piirdus jalaväe relvadega.

Et lahingutehnikat ja raskerelvi järve läänekaldale tuua, oli vaenlasel vaja kiiresti luua sillapea ja selleks alustati rünnakuid suure jalaväe elavjõuga. Ilmselt oli ründajate hulgas ka karistusroodude ja alkoholiuimas võitlejaid, sest ründajad tulid järve jääd mööda lainetena ahelikkudes kaitsjate kaitseliinide ette. Nende hulk oli nii suur, et kaitsjad ei jõudnud neid nii palju hävitada, kui neid järjest juurde tuli.

Ja siis lõppes kaitsjate relvade laskemoon. Olukord oli katastroofiline. Kuid õnneks saabus kõige kriitilisemal hetkel kaitsjatele appi hästi relvastatud, suurte lahingukogemustega Riipalu pataljon. Nende käigult lahingusse astumine ja tiibrünnak otsustasid lahingu saatuse. Peipsi kaldale jäid tuhanded langenud vaenlased ja silla asemel puhastati Peipsi läänekallas Nõukogude vägede riismetest. Harald Riipalu on kirjutanud lahingu kohta: -See oli meeletum ja lootusetum vastase pealetung, mida ma rindepraktikas olen kogenud.”

Lahingutes kaotatud kümned tuhanded võitlejad ja lahingutehnika tingisid vaenlase edasistest ägedatest rünnakutest loobumise. Vaenlane asus kaitsele ja valmistus uuteks rünnakuteks, mis puhkesid juulis 1944 Sinimägedes veelgi ägedamalt, kuid sama edutult. Siin näidati sissetungijatele, kuidas võitleb oma kodumaa vabaduse eest eestlane, ja kui kallist hinda tuleb maksta selle maa vallutajatel iga jalatäie eest.

Teise Eesti Vabadussõja veteran,
öölahinglennu grupi 3. eskadrilli lendur
Valdo Raag

Kino maale