Laste rahvalaulupidu sai teoks

197

Retk esivanemate maailma: Rahvalaulupidu pakkus lastele mitmekülgset tegevust – esineti ise, elati kaasa eakaaslaste lauludele-tantsudele-mängudele ning tutvuti ülevaatlikult mitmesuguste rahvapillidega. Foto: Peeter Ruuge

  

Selle õppeaasta viimasel koolipäeval toimus Unipiha kooli eestvõtmisel Kambja valla laste esimene folklooripidu. Idee „väljakäimisest“ selle teostumiseni kulus ligi kolmveerand aastat.

„Oleme Unipiha koolis harrastanud rahvalaulu juba 20 aastat. Kõik lapsed, kes on selle 20 aasta jooksul meie koolis õppinud, on saanud lisaks koolitarkusele võimaluse tegeleda rahvalaulude ning tantsudega. 19.-21. maini võtsime järjekordselt osa üleriigilistest murdelaulupäevadest, seekord Harglas,“ räägib õpetaja Eha Jakobson.

„Idee ülevallaliseks laste folklooripeoks tuli aga hoopis vallavolikogu eelmiselt kultuurikomisjonilt.

Rääkisime sügisel sellest valla koolide ning Kambja lasteaia muusikaõpetajatele. Idee leidis toetamist ning nii jõudsimegi juuni algul oma esimese peoni.“

Rõõm peost

„Õpetaja! Ütle poistele, et nad puu otsast maha tuleksid,“ ütleb viis minutit enne peo algust mulle Sille (3. kl) ja vaatab tamme otsa, kus poisid rõõmsalt Kambja lapsi oodates huilgavad. „Nad teevad oma riided niimoodi mustaks!“

Peo alguseks on poisid puu otsast all ning uudistavad Kambja, Kuuste ning Mesimummi lapsi.

Mõni minut hiljem toovad haamrilöögid vastu lokulauda kõik pidulised spordiväljaku äärsele muruplatsile kokku.

Rõõm peost

„Laulud, jutud ja kombed sõltuvad aegadest ja inimestest,“ alustab peokõnet ligi sajakonnale lapsele ning nende vanemaile Unipiha kooli muusikaõpetaja Elbe Prants.

„Tänapäeva massimeedia tungib järjest sügavamale meie igapäevaellu, aina kaugemale jääb soov ise laulda, jutustada või tantsida. Nii kaugenevad ka traditsioonid, uskumused ja kogemused, mis on ühe rahvuse säilimise aluseks. Selleks, et meie lapsed tunneksid oma rahvapärimust ja seda täiskasvanuna väärtustaksid, on tähtis, et nad juba varakult sellega kohtuksid ja tunneksid, et ilu ja rõõmu saab kogeda seda ise tehes.“

Esimestena astusid üles Unipiha lapsed. Nende kava oli seotud vee ja laevaga, laulude ja mängude vahetekstid pajatati Tartumaa murdes. Nii kuulsid paljud lapsed võib-olla esimest korda, kuidas kõlas nende kodukoha keel sada ja rohkem aastat tagasi.

„Kuigi kõik lapsed ei ole koolis lauluviisipidajad, said folklooripäeval kõik kaasa lüüa. Õues laulmine ja lugemine esitab häälele suuremad nõudmised, kuid annab rohkem esinemisvabadust. Lapsed olid püüdlikud ja tublid,“ selgitab pärast kontserti Elbe Prants.

„Folkpeo kõige nooremateks osavõtjateks olid Kambja lasteaialapsed. Nende tore “Lambamäng” köitis tähelepanu vahvate peakatetega ja lustliku liikumisega. Mõistatuste ettekandmisel kippus vaid tuul oma kohinaga veidi eksitama.

Kuuste kooli õpilaste kavas olid osavalt seotud pikad rahvalaulud ja kodukandilood, mida ladusalt ette kanti. Tunnustavalt tahaks ära märkida vanemate poiste kaasamist esinemiskavasse.

Kambja kool tuli välja rahvalike tantsudega, mis tõid vaheldust lauludele, mängudele ja lugudele. Hea oli näha, et lapsed ei oska tantsida mitte ainult saalipõrandal, vaid tulevad edukalt toime ka ehtsal murul sammude seadmisega..

Laste esinemist kandis mõte, et kõik saavad kaasa lüüa ja keegi ei võistle. Igaüks sai tunda, et ta võib koos teistega teha midagi, mis on mõistetav meile kõigile.

Rõõm ühistantsimisest ja laulmisest vallandus siis, kui Asso ehtsal Teppo lõõtsal mängis Tilli- Lipu linnassi ja Kolme paari tantsu. Mis sellest, et tantsusammud ei tulnud kõigil kohe ilusasti välja.“

Lisaks laste esinemistele said lapsed kuulda ja näha Varblase ehtsat torupillimuusikat ning tutvuda hiiu kandle, parmupilli, Teppo lõõtsaga. „Ma mängin teile nüüd ühe polka,“ ütleb pillide tutvustamise lõpuks Asso.

Laste jalad hakkavad takti kergelt kaasa lööma. Murule veel siiski ei minda. Diskotümps on võõrutanud jalad polkasammudest. Ajapikku, kui vanu tantse üha rohkem tantsupidudel käibesse tuleb, kaob see kindlasti.

„Meil kulus Tõrviku pidudel viis aastat selleks, et rahvas reilenderit ja kolme paari tantsu kaasa hakkaks tantsima. Aga nüüd ei möödu ükski pidu ilma nendeta,“ kinnitab Eha Jakobson muruplatsil noori tantsijaid vaadates.

Milleks seda kõike tarvis on?

Tõepoolest, milleks on Internetiajastul tarvis tegeleda rahvalaulude ning tantsudega? Õppida mõistatamist, kõnekäände, osata laulda lastelaule, mida laulsid meie eesvanemad sada ja rohkem aastat tagasi?

Elus läbilöömiseks, nagu tänapäeval kombeks on öelda, piisab heast inglise keele oskusest, auto juhtimisest ja korralikust arvutitundmisest. Internet oma näiliselt piiramatute võimalustega annab igaühele võimaluse oma maailma loomiseks, virtuaalsõprade leidmiseks üle terve maailma.

Milleks veel mingi jääaegne rahvalaulude maailm?

Me sööme ju toitu, mis ei ole enam kasvatatud ainult Eestimaa põldudel, kuulame muusikat, mis kõlab tuhandetes raadiojaamades üle kogu maailma. Vaatame filme, mida näidatakse nii Venemaal, Mehhikos kui Indias.

Üleilmastumine on muutunud meie elustiili lahutamatuks kaaslaseks. Lisaks majanduslikule ühtlustumisele toimub ühtlustumine ka mentaalselt. Enne, kui see iseendast mõistetavalt omaks võtta, tuleks küsida endalt: “Kes on sellise üleilmastumise dirigentideks? Kellele on see kasulik?“

Ilma sellele vastust leidmata ei ole võimalik meil aru saada, kuidas üleilmne rahamaailm meile oma trende peale surub, meiega manipuleerib.

Küsitlused näitavad, et enamus Euroopa Liidu kodanikke ei tea ega tahagi teada, kus asuvad liidu uued liikmesriigid. Inglastele, prantslastele, sakslastele oleme kääbusrahvas, kelle vastu meediahuvi tekib alles siis, kui inglise poissmehed Tallinna bordelle külastavad või karu jääpangal Ruhnu randa triivib.

Nii nagu ostab teismeline rate.ee kaudu endale omaealiste tunnustust, teeme meiegi noore riigina sedasama. Siit erakordne tähelepanu Eurovisiooni laulu ning igat masti spordivõistlustele. Tahtmine iga hinna eest saada märgatuks, tulla iga hinna eest suurriikide kõrval „tegijariikide“ hulka, kannustab meid hommikust õhtuni.

Teiste riikide hulgas saab märgatuks ka niimoodi, et ei korraldata tissimisside valimisi ega naistetassimise maailmameistrivõistlusi, ei olda AIDS-i leviku poolest Euroopas esikohal.

Ühislaulmine ja ühistantsimine on just see väärtus, mida tullakse Eestist otsima. Väärtus, mis mujal on peaaegu hääbunud. Just seepärast, et mitte rahvana haihtuda üleilmastumise tuhinas, peamegi julgema laulda oma rahvalaule ning tantsima omi rahvatantse.

Valla laste folklooripidude traditsiooni tekkimine annab head võimalused selleks.

Elbe Prants,
Lembit Jakobson

Kino maale