Isad istusid koos oma lastega koolipinki

226

Unipiha kooli seekordne isadepäev ei toimunud mitte talgutööd tehes nagu möödunud aastal, vaid Palamuse kihelkonnakoolis „Kevade“ tegelaste aegses koolitunnis.

„Idee isade ja laste selliseks ühiseks kokkusaamiseks tuli just isadelt lastevanemate koosolekul,“ ütleb Eha Jakobson. „See on nii tore, et isad leidsid võimaluse pool päeva oma lastega koos olla ja nõustusid Palamusele sõitma.“

Kui lapsed ja isad kihelkonnakooli pikkade sajaaastaste pinkide taga istet on võtnud, loeb Chrisi isa Ivar gooti tähtedega trükitud matemaatika ülesande kõigile ette.

Mitu käsku on Jukul veel õppida?

„Mihkel mõistis kõik 10 käsku peast, Juku ainult 6 käsku. Mitu käsku oli Jukul veel õppida?“ – „Neli!“ hüüavad 3. klassi poisid läbematult. „Aga mis on käsud?“ küsib nüüd muuseumikooli õpetaja neilt. Sellele suudavad siiski vastata ainult laste kõrval istuvad isad.

Järgmine ülesanne on aga 1. klassi lastele tõeline pähkel. “Sepp lõi kahele hobusele rauad alla. Mitu rauda läks sepal tarvis?“ – „Neli,“ hüüatab kärmem nende seast.

Karl-Erik (4. klass), kelle perel on ratsatalu, hakkab selle peale naerma. „Kas hobusel on siis kaks jalga all? Ikka kaheksa!“ ütleb ta selge ja valju häälega. Sellega on isad päri.

Tund jätkub. Koos lastega veeritakse nüüd gooti kirjas Tõnnisonile pärast tunde õppimiseks antud salmi “Mis vaevab sinu südant, mis iial nõuad sa.“ – „Minul oli see salm kirjanduse kaustiku tagaküljel. Mäletan väga hästi, kuidas ma tollal püüdsin selle sisust aru saada, aga ei saanud,“ sosistab minu kõrval istuv ema.

Lastele tekitab suurt elevust vanaaegne hindamine. Eriti see, kui „2“ asemele pandi tunnistusele: “ Oli nõrgapoolne“ või „Oli veel vara õppida“. Hinnet „3“ väljendati aga sõnadega „käib kah.“

Koos proovitakse ka terassulega kirjutamist. Ja, oh imet! Paberile ei tule ühtegi tindilärakat. Isa kõrval istuv Karl vaatab, kuidas isa puusulepeaga kirjutab, ja küsib kurvalt: “Kuidas sina nii hästi kirjutada oskad?“

Koolitund lõpeb mitte Keisri hümni laulmisega (nagu Mõniste koolimuuseumis), vaid Kevade filmist pärit meloodia „Kui mina alles noor veel olin“ ühislaulmisega. Klassi seinal rippuv Nikolai II pilt annab tunnistust sellest, et tegelikult algas sada aastat tagasi ka selles koolis hommik „Jumal, keisrit kaitse sa“ laulmisega.

Laulmise järel uudistatakse poiste magamistuba, vaadatakse laes rippuvaid petrooleumilampe ja imestatakse selle üle, kui väikesed voodid vanasti lastel olid.

„Meie nägime köstri vitsa ja Kiire grammofoni,“ teatab Fred (4. kl) hingeldades, kui minu juurde ükskord tagasi jõuab. „Tootsi maski ja punast maakera kah,“ kinnitavad teised lapsed ühest suust.

Autos istudes ütleb Karli (3. kl) isa Raivo mulle: “Ega kooliajast jäävadki meelde just sellised asjad, mis on tehtud väljaspool tunde: matkad, ekskursioonid, näitemängud.“ Mul jääb sellega vaid nõustuda.

Postimees onlinei gallupis tunnistas ligi 3000 vastanust tervelt 28 protsenti, et isa ei seostu neil mitte millegagi. Ei halva, positiivse eeskujuga ega tööga. Isa on nende elus tühi koht. Õnneks pole Unipiha lastel ees sellist hirmuäratavat perspektiivi.

Lapsed üllatasid isasid omakorda omatehtud isadepäeva raamatuga. „Mulle teeb palju rõõmu, et ma sain oma kätega isale raamatu teha. See on palju toredam kui ostetud raamat,“ kirjutab vihikusse pärast isadepäeva Sille Sööt (4. kl).

Lembit Jakobson

Kino maale