Minul on siit koolist väga kahju ära minna

310

Ken Palusoo: „Minul on siit koolist väga kahju ära minna, sest see kool on mulle väga armsaks saanud, aga midagi ei ole teha, eluga peab edasi liikuma.“

Teel tulevikku: Rünno Appleine meenutas koolilaskepäeval olnud aegu ja sõiduvahendeid. Foto: Heigo Mägi

  

Ken Palusoo:
Koolitulek oli minu elus üks parimaid asju, mis jääb mulle arvatavasti eluks ajaks meelde. Eriti hästi jäid mulle meelde minu klassikaaslased ja õpetajad ja ka koolimaja jäi mulle eluks ajaks meelde. Klassikaaslased (nagu tavaliselt ikka!) olid toredad, lõbusad ja niisama lahedad, samuti ka õpetajad.

 

Koolikaaslastele soovin ma ainult head ja kõike paremat ja loodan, et neil ilma minuta väga igav ei hakka, aga just seda neil on, kuna mina, Ken Palusoo, lähen ikkagi siit koolist ära. Ma loodan ka, et edaspidi me ikka kohtume nendega, kuna nad on väga toredad.

Minul on siit koolist väga kahju ära minna, sest see kool on mulle väga armsaks saanud, aga midagi ei ole teha, eluga peab edasi liikuma.

Maria Rüütel:
Koolil, kus mina käisin ning mille nüüd kahjuks lõpetan, et edasi õppima minna, oli pidevalt hea, soe ning naeratav nägu. Muidugi oli aegu, kus tema nägu kiskus veidike mossi, kuid see läks ruttu üle. Sellisesse kooli tuleks alati tagasi ning sellisest koolist on alati midagi meenutada.

Garri Sard:
Alguses oli mul koolist arvamus selline, et minu peale karjutakse, et ennast välja elada, viiakse direktori juurde, kuna ma ei meeldi neile jne. Aga nüüd, kui ma hakkan seda kooli lõpetama, on minu arvamus hoopis teine. Ma saan õpetajatest ka aru – nemad peavad mind ja teisi õpetama, see on nende töö ja neile ei meeldi, kui seda teha ei lasta.

Loodan, et siin koolis käib elu sama lõbusalt edasi, nagu ta siiani on käinud. Karta pole mõtet, sest igal juhul läheb elu edasi.“

Tõsiasi: Kuuste põhikooli lõpuklassi mehist seltskonda kaunistavad Maria Schneeberg ja Katrin Vesso.

  

Maria Schneeberg:
Läksin Kuuste põhikooli esimesse klassi 1998. aasta 1. septembril. Olin siis alles 6-aastane, kuid nii väga tahtsin kooli minna, et ei jõudnud enam ühte päeva ka kodus olla.

See päev oli minu jaoks väga eriline. Ärkasin hommikul vara, panin selga piduriided, võtsin vaasist lilled ning asusin kooli poole teele. Ärevus oli suur. Kui kooli jõudsin, oli enamik minu klassikaaslasi juba kohal. Esmapilgul ei teadnudki, kuhu istuda või astuda. Õnneks võetakse esimesel koolipäeval ka emad-isad kaasa.

Esimese septembri aktusest ma palju ei mäleta, ainult hetke, kui direktor hüüdis mu nime. Astusin kooli ette ja sain kätte päris omaenda esimese aabitsa. Kui natuke täpsemini meenutada, tuleb silme ette isegi poiss, kes mind käsikäes saali viis ja sealt ära tõi.

Esimene koolipäev ei kestnudki nii kaua nagu ma arvasin. Juba mõne tunni pärast olingi kodus tagasi.

Ardo Peda:
Ma mäletan 1. klassi tulekut väga selgelt. Kõik oli uus ja natuke hirmutav. Siis tutvusin aga oma toredate ja sõbralike kaaslastega ja hirm kadus. Kindlasti jään mäletama ka väga toredaid ekskursioone.

Mina arvan, et Kuustesse on kogunenud kõik kõige paremad õpetajad. Väga kahju on sellest väiksest ja armsast koolist, koolikaaslastest ja õpetajatest lahkuda.

Katrin Vesso:
Esimesse klassi tulles oli kõik Kuuste kooli juures võõras. Maja tundus esmapilgul väga suur ning arvasin, et õpetajad on hästi kurjad. Tegelikult on kõik täpselt vastupidi. Kuuste koolimaja on kõige väiksem ja armsam koolimaja, mida tean. Õpetajad, kes esmapilgul tundusid kurjad, on tegelikult väga mõistvad. Nad muretsevad alati selle pärast, et kõik saaksid oma hinded korda. Pahandasid ka hästi harva.

Mäletan, kuidas esimeses-teises klassis vaatasin üheksandikke, mõeldes, et kunagi kasvan mina ka nii suureks. Nüüd olengi nii suur, kuid enda arvates olen ma ikka veel see sama tüdruk, kes 9 aastat tagasi kooli tuli, ainult veidi targem.

Kuuste kool jääb mulle alatiseks meelde, samuti õpetajad ning teised õpilased.

Hakkan teid igatsema!

Taavi Helisalu:
Mäletan, kuidas läksin 0-klassi. Klassikaaslased on ikka olnud sõbralikud ja abivalmid. Õpetajad on ka päris head, kui ainult jääks midagi meelde. Mahajäävatele koolikaaslastele ütlen, et olge siis mõnusad edasi.

Rauno Kaasik:
Ma mäletan, kuidas ma tulin Kuuste põhikooli 0-klassi. Siis ma ei teadnud eriti kedagi sealt klassist. Kui esimest korda, koolimajja jõudsin, siis oli nii hirmus tunne – kedagi ma ei teadnud, mingid suured poisid kõndisid must mööda.

Siiamaani on olnud klassikaaslased suhteliselt head, tunneme nüüd teineteist rohkem ja oleme tegelenud koos paljude asjadega.

Õpetajad on olnud päris head, aga ainult, kui mul midagi tegemata jäi, näiteks matemaatika kodune töö, siis parem klassi ei tahtnud minna, sest siis oleksid sul kõrvakiled katki läinud.

Mikk Voika:
Kõige lõbusam juhtum siin koolis oli kindlasti selle aasta kooliekskursioon. Just see osa, kus me kella kaheni öösel metsas ringi jooksime. Jooksime õpetajate eest ära, sest kartsime, et kui me telkide juurde lähme, siis hakkavad nad õiendama. Me tegime selle ööga tervele laagriplatsile tiiru peale. Kui me oleksime kohe tagasi läinud, poleks nii palju nalja saanudki.

Kurb on koolist lahkuda, tahaks käia veel ühe aasta siin. Loodan, et siin koolis käib elu sama lõbusalt edasi, nagu ta siiani käinud. Karta pole mõtet, sest igal juhul läheb elu edasi.

Ken Palusoo:
Kolmandast klassist on mul üks asi meeles: mul oli noorema vennaga samasugune koolikott. Tema käis Karlova koolis, mina aga Raatuse koolis ja juhtus nii, et mina läksin kooli 1. klassi asjadega ja noorem vend 3. klassi asjadega.

Rünno Appleine:
Kool on kahtlemata paremaid kohti, kus sõpradega juttu vesta ja suhtlemisvajadust rahuldada. See on elu üks tähtsamaid osasid – eriti meil, noortel. Eks suhelda saaks ka peale kooli, kuid kahjuks ei ela me kõik ühes kohas ning Internet pole ka igasse perre veel jõudnud.

Karin Kadak:
Kooli mitmekülgsuse toob välja ka riietumine. Kui koolis on koolivorm, siis on kõik samasugune, keegi ei saa erineda. Kui aga koolivormi pole, on õpilased erinevad.

Ave Tuul:
Iga kool tahab mõne aja pärast „näole uut meiki“. Seda ta saab uute esimese klassi õpilaste näol, mõne uue esemekese või aukirja näol.

Janely Urm:
Minu arust on kool kui kolmepealine draakon. Tavaliselt on draakonid halvad, aga koolidraakon on hea.

Kino maale