Laulupidu liitis eestlased ja soomlased üheks pereks

232

Koorilaul mõjub kui EESTI NOKIA: Kambja laulukoor Läte Pori raekoja platsil. Foto: Margus Kriiva / nagi.ee

  

Sellist 5000 laulja ja pillimängijaga rongkäiku, mis 17. juuni pärastlõunal Poris toimus, pole selle linna tänavad oma ajaloo jooksul varem näinud. Kui Eestiga võrrelda, siis Soomes on laulupeotraditsioonid üsna õhukesed.

Kõige ees tuules lehvimas Kambja segakoori lipp, tema järel teiste soome ja eesti kooride omad. „Kui soomlased kuulsid, et meie koori vanus on 213 aastat, panid nad mind kohe rongkäigu etteotsa,“ meenutab koori tenor Tarmo Õunapuu. „Kambja koorile oli see kindlasti suur au. Eks mulgi oli eriline tunne soome koorilippude seas Kambja oma kanda.“

Laulu ja pillimängu kostis kõikjal

Kahe päeva jooksul täitis laul ja pillimäng kogu linna ja selle lähiümbruse. See kostis parkides, tänavatel, kaubanduskeskustes, kirikutes ja kontserdisaalides. Eesmärgiks oli seatud, et pidu oleks kõigile linlastele tasuta kättesaadav. Et iga juhuslikki mööduja võiks kuulda ja kogeda laulmise ja pillimängu rõõmu ning tutvuda koori- ja pillimuusikaga harrastuse ja kultuurina.

Peo olulisusest mõlemale poolele andis tunnistust ka Soome presidendi Tarja Haloneni läkitus peost osavõtjatele ning meie kultuuriministri Laine Jänese osavõtt sellest.

Võib arvata, et seekordne ühislaulupidu andis paljudele soome kooridele tõuke ja innustuse edasi tegutsemiseks. Eestlastest lauljate- ja pillimängijate väe nägemine ning rõõmus musitseerimine toob ehk mõnegi noore nüüd soome kooridesse.

Oma panuse soome koorilaulu edendamisel on andnud kindlasti ka Soome kolinud eestlastest dirigendid. Nemad on seal olnud juba aastaid enne eesti ehitajaid ja arste.

Peomuljeid tenor Tarmo Õunapuult:

„Tore oli kõik. Eriti aga Soome bussijuhtide viisakus ja minu heegeldatud mütsist tekkinud võrkruutpäevitus pealael. Meelde jäi Pori linna lõputu puhtus ja rohelus, majade välisviimistlus. Vaatamist väärt oli Soome sõjaväeorkestri esinemine nii laulupeotelgis kui ka kontserdil. Meeleolukas oli jälgida Pori linnapargis rohtu näksivate eeslite häälitsemist Marguse filmikaamerasse, kuid ka perenaiste vaipadepesu jõe ääres linna poolt ülespandud laudadel.“

Laulupeo ülevamad hetked

„Meie laulupidude traditsioon algab juba lasteaiast. Soomes on see aga teisiti,“ leidis Anu Ird. „Kellele jäi Pori laulupeost väheseks, sai laevas veel teisel laulupeol osaleda. Mina laulsin selles tund aega nii sinna sõites, kui tagasi tulles. Tore oli samuti koos oma koori meesperega Arena platsil tantsu vihtuda.“

Kui 2500 lauljat tagasiteel laeva seitse korrust Juhan Liivi sõnadele loodud Peep Sarapiku laulu „Ta lendab mesipuu poole“ helidega täitsid, vakatasid soomlased õlle- ja veiniklaaside taga. Midagi sellist polnud nad oma elus ennem näinud. Kõik peavad viisi, keegi ei joruta, laulavad hingestatult kaasa… “Eesti Nokia,“ kuulsin ma kedagi ütlevat.

Kaks päeva pärast laulupidu kilehoones tomateid sidudes ümisesin Pääskölintu ja tuletasin meelde Soome meeste nägusid, kellega kõrvu Areena murunõlvakul laulsin. Laulu vägi, mida ainult lauljad kogevad ja tunnevad, pole veel mind maha jätnud. Mõtlesin endamisi: „Ometi saime hõimurahvale näidata, et me milleski suured suudame olla.“

Lembit Jakobson

Kino maale