Mälestusi unustamatutest hetkedest ja inimestest

344

Helge pilguheit elule: Velda Laanesaar-Purin Kambja koolipere ees 27. aprillil 2007. Foto: Heigo Mägi

  

Mõtlen tihti ennast oma armsasse klassituppa Suur-Kambja vanas koolimajas, kus sai õpitud ka petrooleumilambi valguses.

Iial ei unune koolitädi helistatud koolikella helin, mis kutsus meid, muretuid tüdrukutirtse ja trullakaid mehehakatisi õuest, nii avarast, kus ühel pool mägi, teisel pool jõgi, kus laastulaevad ujumas. Koolitädi nägu oli murelik, sest poisid olid roninud kõrgele lehise okstele, aga alla nad sealt said. Muhud-kriimud tõmmati süljega üle ja käed nühiti püksitagumiku peal puhtaks.

  
 

Me alati ei märkagi, kui rikkad me oleme, vahel ei tule meeldegi, kui tähtsad me üksteisele oleme ja kui ilus on maailm.

 

Meenub musträsta parv, mis laskus kooli aeda ja õpetaja rahustas: “Jätkub kõigile!”

Mul ei ole midagi kurta, aga süda, hing ja vaim kisuvad sünnikodu Kambja poole, sest Kambjas on minu isa ja ema sünnikodud. Minu praegune elu on Tallinnas ja Kambjasse saab harva, aga ma olen kogu aeg teadnud, seal elab minu õde Maie, kes meedikuna on jätnud armastuse ja hooleavitamise pitseri peaaegu iga kambjalase hinge ja rohkemgi veel.

Heas kuulsuses Kambja kool

Kambja on väga rikas, sest minu esimene emakeele õpetaja Endla Langel Kasesalu elab seal.

Olen temaga kirjavahetuses. Peale õpetajate päeva saan temalt tänukirja. Hoian neid ajaloolisi kirju kui aaret – loen neid ikka, veel ja veel. Vaatamata kõrgele vanusele – nii ilus käekiri! Kirjades on talletunud see nooruslikkus, selgus, stiilipuhtus, rangus, südamlikkusehedus, mis on säilinud ja aastatega veel täienenud. Mulle meeldub, kuidas ta (85 a.) kirjeldab oma suusasõite, imetleb lumiseid puid, pitsiehteis kaski, soojendades ja anded energiat loodusele, mis on talveunes. Kevadel paneb särama isegi närtsinud õied. Igas tema kirjas on sõnum, mis annab valgust ja sooja.

On hetki, mis ei unune: näen oma noort, ilusate siniste silmadega, kaunite näojoontega, nisukarva sirgelt lõigatud soenguga, hästiistuvas lihtsa lõikega valge kraega tumesinises kleidis õpetajat klassi ees, tal on käes kriit, tema olekus on sädelus. Tahvlile ilmuvad tähed on kui mõõdetud, ümmargused, armsad. Meie, esimese klassi Jütsid-Mannid oma tarkust taga nõudvate ümmarguste selgete silmadega ja silutud peadega maalime hinge kinni pidades kramplikult oma õpetajat matkides tähti vihikusse… oo aegu ammuseid! Ta oli küll range, aga järjepidev ja õiglaselt nõudlik. Kõik, mida ta õpetas, jäi kõvasti külge. Ta oli ja on ihust ja hingest ning südamega emakeele – eesti keele küljes kinni, et õpilane saaks “põhja alla”. Minult on tihti küsitud, et kust pärineb see nii hea väljendusviis ja õigekeelsuse oskus. Uhke tunne on öelda, et Kambja koolist ja sinilinnuks, kelle käest sain särava sule, oli õpetaja Kasesalu.

Läbi aegade on Kambja kool heas kuulsuses olnud. Kui minu ema Elsa-Rosalie Sumbak lõpetas, oli kooli nimeks Kambja Kõrgem Algkool. Äramärkimist väärib asjaolu, et kui minu kadunud vend Henn Laanesaar Tartu Ülikoolis õppis, siis meie ema Elsa andis talle õpetust kõrgemas matemaatikas, küllap seegi tarkus tuli Kambja koolist.

Oska anda! Oska võtta! Oska jagada! See ongi elamise kunst. Nii lihtne ja selge!

Peale isa lahkumist toonelasse tahtsin oma ema enda juurde Tallinnasse, et hellitada ja paitada seda väärikat naist – mu ema, aga tema jäi sinna, Lustmetsa. Käin mõttes tihti tema radu, koos temaga ja temata.

Peale Kambja kooli oli mu ema lõpetanud taluperenaiste kooli. Sellepärast oskas ta teha kõiki töid teadlikult ja hästi – õmmelda, küpsetada, keeta, loomi talitada, inimesi ja loomi arstida. Kudus kangastelgedel rüiu vaipu-kardinaid-padjakatteid, linaseid laudlinu, kleidiriideid, päevatekke. Varustas nendega oma viie lapse peresid ja kudus samuti Kambja inimestele ja kaugemalegi. Minu kodus ripuvad ema kootud rüiutehnikas pikad imepärasedimetabased aknakardinad ja seinal on Eesti motiivides tikitud suur seinavaip. Need ajaloolised esemed kutsuvad mind siia tuppa ja tiivustavad kirjutama, emaga vestlema ja meelde tuletama kõike head ja ilusat. Missugune värvide üleminek, toonid – neisse töödesse on ema talletanud oma mõtted, hinge, ma tunnen seda.

Mu emal oli eriline suhe looma- ja taimeriigiga. Meie, lapsed, ei jõudnud ära oodata, millal õied puhkevad ja maasikad punaseks lähevad, sest ema oli nii kallis ja me kõik tahtsime esimesed olla, üllatamaks ema. Küll sai päikest palutud ja suuga sooja õhku sinilillekeste nuppudele puhutud. Me ei saanud algul aru, miks ema oli vahel väga kurb ja õnnetu, aga eks tal andis nuputada, kuidas meile, lastele, selgeks teha, et looduses on lilled ilusamad kui vaasis ja marjade noppimiseks peab kannatust varuma. Nüüd, vanast peast meenutan, kuidas ema oma südame ja teoga juhtis meid, lapsi, õigetele radadele. Sain aru, et õpetus oli hooliv, aus, tuli armastusega, kuigi vahel oli see ka karm ja range. Mu ema õpetas ikka – oska anda, oska võtta, oska jagada! Ka nutta ja naerda peab oskama! Kui need kunstid selged, tuleb õnn, ilu ja ime su juurde loomulikku rada pidi ja see ongi elamise kunst. Nii lihtne ja selge!

Minu lell Aleksander Laanesaar elas Tartus Puiestee tänaval. Vanaema Juliega käisime Kuusikult suviti lelle juures külas. Teekond kulges jalgsi – kingad näpu otsas. Enne Tartusse jõudmist panime kingad jalga. Vahel kingad pigistasid. Vanaemal olid nööridega saapad. Mina olin vapper kõndija, sest siis sai kirikusse ja mõnel korral isegi teatrisse. Aga talvel mässiti lapsed saaniteki sisse ja enne ei lastud välja, kui lelle ukse all.

Hiljem, kui hobused ära võeti ja jõulud keelustati, jäid need sõidud ära. Kuigi oli rangelt keelatud, käis mu isa ühistallis hobuseid söötmas, sest kes jäi nõrgaks, viidi rebastele söögiks. Mu isa silmis olid pisarad (vt luulekogust lk 8 “Minu isa”).

Kui mina 1951. aastal hakkasin Tartu Med. Keskkoolis käima, siis nädalavahetuseks tulin jalgsi Tartust Kambjasse Kuusikule. Talvel sai sõidetud lahtises autokastis, sest bussid sel ajal veel ei käinud.

Tänutundega meenutan oma vanaema Julie Laanesaart, kes suutis inimestele sisendada, et me ei ela ainult leivast ja et ainult hingelt terve inimene jääb ellu.

Mu vanaema pidas külatohtri ametit. Ta arstis nii loomi kui inimesi (vt luulekogust lk 8 “Vanaema pärandus”). Ta ütles ikka nii, et jalg jääb küll töntsiks, aga hing on veel noor. Mina siis imestasin, et kuidas küll nii vanal inimesel see hing saab noor olla?

Kodusoojus annab jõu

Mul on alati tunne, et võiks (ja mul oleks jõudu!) pingutada palju rohkem, kui senini teinud olen, sest loodus ja kõiksus on meile kaasa andnu
d jõudusid ja energiat, mida me ei viitsi kasutada ja vist alati ei oskagi. Need jõud ilmuvad meile alati siis, kui meil on väga raske – hiljem ainult imestame, et kust ma selle energia ja jõu küll sain. Kõiksuseks pean Suurt Tundmatut, kes juhib universumit, loodust ja looduse seadusi. Teda ei ole siiani keegi näinud, aga tunda saanud küll läbi looduste ja tema seaduste. Sellepärast arvan ma, et ei tohi inimene oma uuringute ja nõudmistega väga kaugele minna, vaid peab loodust austama, jälgides looduse märke.

Hommikul kella nelja ajal laulab minu akna all männitukas tihane: “Siidirätt, siidirätt…”, veidi taamal vastab: “Pibikrõõt, pibikrõõt, pibikrõõt…”. Süütan küünla kõigile, kes on teel, kes asutavad teeleminekut ja kes sealt tulevad. Mu südamesoov on, et kõik jõuaksid õhtul koju tervetena, õnnelikena – peaasi, et tahetakse koju tulla ja et kodus oleks hubane, soe ja ootajaid.

Kõik me ihkame armastust, tunnustust, kodusoojust. See on kõikide emade, isade, meie presidendi, meie koolidirektorite ja õpetajate soov. Hellitan südames oma lapsi Raimondit ja Kerstit, lapselapsi Robertit ja Katret ja lapselapselast Kärolit, kes sündis 2003. aastal 20. augustil, Eesti taasiseseisvumise päeval. Saadan iga päev oma mõttejõuga neile armastust ja päikest. Lapsi peab armastama, austama ja nendega arvestama, suunates neid südametundega. Sealjuures peab olema ise aus, väärikas ja eeskujuks alati ja igal pool. Kui palju on meil see õnnestunud? Alati tunneme end laste ees võlgu olevat – oleks tahtnud ja pidanud rohkem pingutama (vt luulekogu lk 10; 11; 13; 28).

Tegusus kui inimese rikkus

Kuigi mu rahakott on ahtake, pean ma ennast rikkaks inimeseks, sest oma vanematelt olen pärinud “lahtised käed”, huumorimeele, kaastunde ja naerulusti. Need omadused on mul aidanud ka haigeid ravida. Kui haige paraneb, ta silmadesse tuleb sära, oli ja on see parim tasu, sest raha on ainult paber (aga seda peab olema ka parasjagu ja parasjagu on siis, kui raha on tugev – tugev raha tuleb ikka tööga). Ja mis peaasi – mul ei ole aega kunagi igavleda. Vahel mõtlen, et peaks nagu puhkama ka, aga siis tuleb kusagilt nõni nii meeldiv pakkumine, et peab aga jälle minema. Käin oma luuletusi lugemas, võimlemas, ujumas, joogatrennis, kolmanda nooruse ülikoolis, Silvakursustel – igale poole ei jõuagi, kuigi tahaks. Siin, Tallinn-Nõmmel on eakatele kolm päevakodu, kus saab õppida keeli, kunsti, käsitööd, kangastelgedel kudumist. Nõmme Valge Rist pakub tasuta riideid, kolmapäeviti väga head lõunat. Nõmme linnaosavalitsus on kutsunud eakad kaasa lööma riigi valitsemisse, et elu paremaks muuta. Ei jõuagi kõike üles lugeda. Mu kodu lähedal on Pääsküla – Kivimäe – Hiiu metsa valgustatud terviserada kõigi atribuutidega, laste mängukohad jne.

Praegu on mul pooleli uue raamatu kirjutamine. Tahan teada anda, kui suur osa on meil elus alateadvusel. Elu on nii rikas ja huvitav, kui ainult oskad seda näha. Me oleme ju vabad (vt luulekogu lk 20-21).

Tänu minu õele Maie Solnikule olen saanud lugeda “Tootsi taskuid” ja “Nimekaid kambjalasi”. Mõnest raamatust olen leidnud ka oma nime. Uhke tunne on näidata neid raamatuid ka Tallinna rahvale. Nii mõnigi tallinlane on üllatunud, et miks küll tema kodukohast või koolist nii haruldasi raamatuid ei ole välja antud. Minu abikaasa Arvi Purin on Tallinna Nõmme põhikooli tööõpetuse õppemeister. Selle kooli õppealajuhataja ja eesti keele ja kirjanduse õpetaja Rita Anton lubas ka hakata Kambja kooli eeskujul välja andma Nõmme Põhikooli almanahhi.

Suviti sõidab külla minu meedikust õde Maie. Võtame fotoaparaadi kaasa ja käime läbi kõik teed ja rajad. Igal aastal avastame jälle midagi uut siin Pääsküla, Ilmarise ja Hiiu metsas. Möödunud aastal avastasime meemuraka kasvukoha. Kuna Pääsküla terviserada asub minu kodust 50 meetri kaugusel, siis saame siin ja siit kõike – ilu, harmoonia, selge pea, hea tuju, terved liigesed, hea une. Siit võib korjata marju, ravimtaimi, seeni… Kevadel on metsaalune täis sinililli, ülaseid, piibelehti ja kannikesi.

Me alati ei märkagi, kui rikkad me oleme, vahel ei tule meeldegi, kui tähtsad me üksteisele oleme ja kui ilus on maailm.

Kambja Mittetäieliku Keskkooli
1951. aasta vilistlane
Velda Laanesaar-Purin

Vanaema pärandus

Vanaema Juliele, kes arstis nii inimesi, koduloomi ja metsloomi, metsalinnukesi, konnakesi ja mesilasi

 

Päikesesära annab märku

Paras aeg on saabunud

Hiirekõrv, hanijalg, kopsurohi

Need on juunikuised ürdid

Teadma pead, mida korjata

Mis on ravimtaimed

Mis on mürgid

See töö on kasulik

Ja meeldiv vanaema pärandus

Mis antud põlvest põlve edasi

Kui sügisel ja südatalvel

Sõbrad, tuttavad

Ja nende lapsed

On hädas köhaga

Siis saan neid aidata

Jõulu ajal parim kink

On ravimtaime pakike

Mis paneb saaja silmad särama

Palderjanijuur, viirpuu ja meliss

Neid tarvitades

Kaob ülepinge, väsimus ja stress

Kaselehed, kibuvitsamarjad

Õiges vahekorras punega

Kaotab vähi organismist

Poole aastaga

Kellel vähegi on huvi

Võtku kätte Mandre „Saialillesuvi“

Rahvatarkus selles raamatus

On teeviit tervisele

Sisukale elule

Minu isa

Minu isa

Nii pikk ja tugev mees

Nägin teda palvetamas

Silmad vees

See pidi olema väga suur

Ja tungiv palvevajadus

Polnud teda näinud enne nii

Poosis armetus

See oli siis

Kui kümnik hobud tallist

Viimse tera aidasalvest viis

 

Velda Laanesaar-Purin

„Korjan kimbu eluhäilmeid“

„Kui luuletan, siis tunnen, et ma elan!“ kirjutas Velda Laanesaar-Purin 2004. aastal oma esimese luulekogu „Korjan kimbu eluhäilmeid…“ eessõnas. Oma mälestustes viitab autor mitmele selles raamatukeses ilmunud luuletusele.

Kino maale