8. mai 2026 pärastlõunal külastasid Unipiha Algkooli õpetajad Kaija ja Matti Hyvonen Pühajärvelt, Soomest. „See on tõesti hämmastav,“ ütleb Unipiha kooli õpetaja Anari, kui kuuleb, et Unipiha Algkooli sõprussidemed Pühajärve kooliga Soomest on kestnud üle 30 aasta.
Ühised väärtused liidavad
Nüüd nauditi ühist koolilõunat tuttavas Unipiha söögitoas. Algas see kõik saunalaval 1988. aasta lõpul, kui korraliku leili ja vihtade sopsumise saatel, pandi alus kahe kooli esimesele kohtumisele inimeste poolt, kes tegelikult kooliga seotudki polnud.
Kui soome õpetaja Matti päris eesti mehelt Matilt, kas ta ei tea mõnda väikest maakooli Eestis, kellega võiks sõpradeks saada, siis tuli tollasele konservivabriku direktoril Mati Holterile meelde, et ta sõidab tihti mööda ühest rohelisest majast, mille silt ütleb, et tegu on kooliga. Ja nii saigi asi alguse, esialgu küll alles postkontorisse viidava kirja teel ning järgmisel kevadel Kaija ja Matti külaskäik pani edaspidisele tugeva aluse.
Sellele järgnesid õpetaja Eha ja tütre Liisi küllaminek Soome. Kevadel soome laste suur kontsert Unipiha koolis, peale seda meie laste kontsert omakorda Pühajärve koolis. Ööbimine peredes, matk ja kõik olukorras, kus kumbki osapool ei osanud üksteise keelt. Aga saime sellega kenasti hakkama, sest üks keeleoskaja siiski oli, õpetaja Eha.
Täiesti uue ja tundmatu maailma avastamise õhin aitas sellele igati kaasa. Kui laev Helsingis maabus, tundsin esimest korda huultel vabaduse maitset. Sadamas polnud nõukogude automaatidega sõdureid, kes me passe laevale minnes pingsalt kontrollisid. Kui esimestel aastatel külastati üksteise koole ja peresid rohkem suvel, talvel harvemini, siis aastate möödudes kolis suhtlemine üha rohkem internetti.
Soome õpetajatele meeldis, et meie lastel oli kooli juures igal oma puu, mille aastast ringkäiku jälgiti pungade paisumisest kuni lehtede varisemiseni välja. Ka see, et sirelite õitsemise ajal kostus ööbikute laul läbi avatud akende klassituppa. Nad said teada, kuidas Unipiha lapsed õppisid loodust tundma, kodustasid seda enda jaoks kooli ümbruses kasvavate puude, taimede ja lillede abil.
Käidi matkamas nii Taevaskojas ja Luke mõispargis, võeti osa regilaulupäevadest nii Tartus Raekoja platsil kui ka üle-eestilistel murdelaulupäevadel Eestimaa erinevates paikades.
Kui küpses kooli ümbruses nisu, mindi tema lõikust vaatama, isegi kombaini kabiini oli võimalus ronida. See, et Unipiha lastele anti koolist kaasa tugev ugri-mugri aluspõhi nii regilaulude laulmise kui ka rahvalike tantsude tantsimise oskuses, kuulus loomuliku õppetöö osana kooli juurde. Sellest kõigest said osa ka Rannankyla kooli õpetajad ja õpilased Olululäänis.
Omalt poolt räägiti matkadest ja õuesõppest nagu rukki kasvatamine, selle koristamine, rehes peksmine, veskile viimine ning leiva küpsetamine.
Ühistööna valminud pühadekaartide vahetamine, kuid ka isiklik kirjavahetus ühendas lapsi. Suusad, suusasaapad ja uisud, mis soomlaste poolt meil saaedetud, olid palju aastaid Unipiha laste teenistuses.
Mälestused muutuvad kuldseks
Nõukogude ajal polnud Eestit Soome jaoks olemas – ei maakaartidel, raamatutes ega ajalehtedes. Ehk ainult vanemate inimeste mälestustes, kelle isad olid osa võtnud vabadussõjast või, kes ise olid õlg-õla kõrval võidelnud talvesõjas koos Soome poistega Eestist. Nüüd sai Eestist Eesti ka soomlaste jaoks ja meie lapsed aitasid kauges Soome maanurgas sellele tõhusalt kaasa.
Enne Pangodist ärasõitu vaatame koos Kaija ja Mattiga valge toonekure haudumist kooli ümbruses asuval pesal. Sedagi mäletasid nad 30 aasta taha, mis siis, et pesa asus tollal veel lausa kooli vastas. Toas näitab õpetaja Matti mulle fotot kahest suureks sirgunud kasest, mille koos aastaid tagasi tema kodu ümbrusesse istutasime. Hea on nende alt möödudes mõelda, et nende lehed hakkavad sügisel jalge all sahisema, muutuvad kuldseteks – nagu mälestusedki.
Soomlased teavad, et suvele järgneb looduses sügis ja talv, seepärast said kõik õpetaja Jakobsoni pereliikmed talveks õpetaja Kaija kootud mustrilised paksud villased sokid.
Kaija ja Matti Hyvonen: Mis meid Eha ja Lembitu juures kõige rohkem võlus, oli nende lahke ja avali olek. Tahtsime omalt poolt niimoodi Soome kooli kaudu aidata kaasa vabaduse tuulte lehvimisele Eestis. Nende õpetamine oma koolis. See sarnanes üllatavalt palju soome õpetajate arusaamisega lapse arengust ja tunni ülesehitusest. Just tänu sellisele ühisele arusaamisele toetudes ongi säilinud aastakümneid meie sõprussidemed. Perekond Jakobsonide viimane külaskäik Soome sai teoks kaks suve tagasi.
LEMBIT JAKOBSON
