Harituse fenomen: kolmesaja-aastaste koolide liikumisest seltsiks

192

Ajaloost lummatud Madis Linnamägi Kukruse polaarmõisas 2011. aasta sügisel. Foto: Toivo Ärtis 

Eesti rahva elusaatuses oli murrangulise tähtsusega rahvakoolide võrgu rajamine 17. sajandil humanistliku kristluse ja valgustuspedagoogide ideedest, eriti magister gentium’i ehk rahvaste õpetaja Jan Amos Komenský (Comenius, 1592–1670) õpetusest juhindunud Rootsi kuningavalitsuse, konsistooriumite, haritlaste ja vaimulike koostööna. Jõuti õigele otsusele: rahva emakeeles lugema õpetamine õnnestub kõige paremini oskajate inimeste abiga.

Wittenbergi ülikooli kasvandik, Harju-Madiselt pärit Bengt Gottfried Forselius (1660–1688) alustas 1684. a Tartu lähedal piiskopi mõisas (nüüd Forseliuse park Tähe tänaval) ja jätkas Tartus, ta õpetas esimesel aastal häälikumeetodil koolmeistrikandidaate lugema ja proovis nende pedagoogivõimeid, teisel aastal harjutasid noormehed kutseoskusi.

Kutselisi koolmeistreid ei koolitatud varem Rootsis ega kusagil mujal Euroopas, koolituse sai umbes 160 poissi, neist üksteist asus juba 1686. a. koolmeistritööle Kambjas, Kolga-Jaanis, Laiusel, Nõos, Otepääl, Pilistveres (Kiriveres), Puhjas, Põltsamaal, Rõngus, Sangastes, Tartus (Maarja koguduse juures). 1688. a oli juba 50 rahvakooli üle Eesti, edaspidi kasvas koolide arv peamiselt koolmeistrite seminari kasvandike koolitatud õpilaste abil.

Kirjalikke andmeid koolide kohta on juba 12.–13. sajandist, kuid eestikeelse rahvakooli algusajaks tuleb lugeda siiski 1686. aastat, siis hakati teadlikult koolitama ka lihtrahvast – põlisest maarahvast sai raamaturahvas.

Prof Lembit Andreseni doktoritöö kirjanduslik publikatsioon „Eesti kooli vanem ajalugu“ (vene keeles 1980. a, eesti keeles 1985. a) ajendas koole oma kroonikat uuesti läbi vaatama ja sai seetõttu omamoodi bestselleriks.

Kambja kooli kroonika lähtus 1840-ndate aastate vallakooli seadusest, ometi teati hästi, et Pangodi järve lähedalt Kavandust pärit Ignatsi Jaak oli olnud üle 40 aasta Kambja kiriku köster ja kihelkonnakooli koolmeister. Seda näitasid kirikuraamatud ja -visitatsioonid, juba tsaariajal üllitatud trükised. Herbert Salu kirjutas Lundis „Õnneraha. Romaan Rootsi ajast“, mis ilmus 1953. a Torontos. Selles teoses on kirjeldatud B. G. Forseliuse, Ignatsi Jaagu ja Pakri Hansu Jüri ametireisi Stockholmi ja kuningas Karl XI audientsi.

Kooliaastapäevade tähistamine oli osaks võitlusest oma kultuuri ja vaba iseolemise eest, 300-aastaste rahvakoolide liikumine 1986–1989 on fosforiidisõja ja loomeliitude pleenumi kõrval laulva revolutsiooni eelkäija. Vene-kesksel Nõukogude ajal oli Rootsi aeg tabuteema, seepärast ei tulnud 1986/87. õppeaastal kõne allagi rahvakooli 300. aastapäeva üldriiklik tähistamine.

Kambja kooli eestvõttel tulid 9. aprillil 1987 kokku 1686. aastal alustanud koolide ja Padise kooli (B. G. Forseliuse ja Pakri Hansu Jüri kodukihelkond) esindajad. Otsustati ilma valitsuskomisjonita (vastupidiselt tol ajal valitsenud korrale) ühiselt rahvakooli aastapäeva tähistada. Keelatud ja lubatud ajaloo piiril tegutsedes ilmutasid nad suurt ühtekuuluvustunnet, julgust ja otsusekindlust, sest tundsid kooli ja harituse ajaloolist rolli. See 12 Kooli Klubina tuntud ühendus kiitis heaks Kambja kooli ettepanekud eesti rahvahariduse ajaloo tähistamiseks.

12 Kooli Klubi kutsel tulid auväärse ajalooga koolid ja haritlased 22. veebruaril 1989 Tartu Pedagoogilisse Kooli ja asutasid ajalootõe kaitseks ja hariduselu parendamiseks B. G. Forseliuse Seltsi, peakõneleja oli prof. Lembit Andresen, esimeheks valiti prof Arnold Rüütel (Eesti Vabariigi presidendi ametisse asumisest auesimees, 2002). Asutaval kogul osales 69 üldhariduskooli, 3 ametikooli, 3 kõrgkooli ja 30 asutust, instituuti, luterlikku kogudust ja ühingut.

Mõni auväärse ajalooga kool on vahepeal õpilaste vähesuse tõttu suletud, aga hariduselu järjepidevust kannab edasi lähim kool, kus õpilased haridusteed jätkavad.

Laulva revolutsiooni ajal tuli õigete sammude seadmiseks tasakaalukalt poliitilist olukorda analüüsida nii Võrumaal, Tartus, Viljandimaal kui Tallinnas, ka Arnold Rüütli residentsis. Kadriorus oli näha, kuidas tehakse juriidilist vaimutööd Eesti tuleviku nimel. Nüüd teab ka Euroopa avalikkus, et just haritud rahvana suutsime välistada Moskva keskvõimu füüsilise vägivalla ja taastasime veretult riikliku iseseisvuse (Lundi Ülikooli ajalooprofessor Klas-Göran Karlsson jt) – see on harituse fenomen!

Madis Linnamägi

Artikli „Bengt Gottfried Forseliuse selts haridus- ja noorsootöös“ terviktekst on avaldatud Kambja kooli almanahhis Tootsi Taskud (XVII; 2012).

 

Kino maale