Suvi küpseb tasapisi sügiseks

72
Oli aasta 1996. Ülenurme valla väikesed lapsed läksid 1. septembril Tõrvandi algkooli. 20. augustil olime tähistanud Eesti taasiseseisvumise 5. aastapäeva. Foto: Maire Henno

Suvi oli seekord tõesti üsna suvine – kuum ja ajas hirmsasti higistama. Varbad tundusid lausa haraliseks harjuvatki selle lõputu plätudega patseerimise pärast. Aiapidajad asusid kuumalaine saabudes üsna pea oma üha enam kõrbekarvaliseks muutuvaid murulappe ja nukralt longu vajuvaid taimekesi silmitsedes vihmasõnumeid soovima. Aga kui see sadu siis ükskord tuli ja enam ära minna ei tahtnudki ja soojakraadidki jäid kuskile 20 kanti ja alla selle, siis kuuldus aina enam nurinat, et on külm ja on märg. Ja vahel tuli tõesti taevast vett lausa valgete ojadena – ei jää tali taeva ja ega vesigi sinna jää, ikka kukub millalgi alla! Ohtrad valangud näitasid samas kätte ka vallas värskelt remonditud teede apsakad – ikka hea, et see kohe ära juhtus ning korda sai tehtud!

Suvi on nüüd tasapisi sügiseks küpsemas. Lapsed puha suvega riietest välja kasvanud. Facebookis levivad üha enam hoidiste retseptid ja pildid purkipandud suvisest saagist. Meie, korilusrahavas, takseerime tulemuslikult metsaaluseid ja tassime märkimisväärse osa leitust koju ning vormistame talvevarudeks. Igapäevaelu on sügise jumet võtmas.

30 aastat tagasi olid meil hoopis ärevamad ajad. Me ei sõdinud nähatamatu vaenlasega, meil olid teised hirmud ja omad aated.

Mäletan üht augustikuu varahommikut 30 aastat tagasi. Ülenurme korruselamu kolmanda korruse korteris olime õhtul magama heitnud ärevustundega, sest ajad olidki ärevad. Ärkasin vaevalises hommikuvalguses selle peale, et abikaasa puges tagasi voodisse ja lausus vaikselt: „Tankid sõitsid praegu Ülenurmest läbi.“ Ehk oli sõnastus pisut teine, aga sõnum oli just selline. Sõjamasinate raske raud siinsamas, meil Ülenurmes, koduuksele nii lähedal?!!?? Mul polnud alust tema sõnades kröömikestki kahelda – küllap ta sõjaväes käinud mehena selle roomikute lõgina ilmeksimatult ära tundis. Mäletan toda hommikut nagu filmi – hääled, lõhnad, maitsed, värvid. Lõputu ärevus… Kõrvaltoas magasid kaks tütretirtsu, kes iga päev rääkisid oma lähenevast sünnipäevast ja ootasid seda kui erilist suursündmust… Nende sünnipäevad on 25. ja 26. augustil. Kolmkümmend aastat tagasi olid nad veel nii tillukesed…

Pärast nappi hommikuund läks kaasa koos teiste Ülenurme jahikaaslastega poldri peale pardijahile. Mehed on ikka kõvad praktikud ja üksteisele antud sõna maksab, tingimusteta ning poliitilisest olukorrast olenemata! Jäin lastega üksi koju ja pelgasin hirmsasti…

Avatud rõduuksest hakkasid peagi püssipaugud kostma. Ei teinud minu treenimatu kõrv vahet, mis relvast need paugud tulid – tubli ülemõtlejana ja ärevusest viimseni ülesköetuna kujutasin ette, mis siis saab, kui nüüd ongi nii, nagu filmides nähtud… Mingis ajusopis hingitses kavatsus pageda maale ema ja isa manu pakku, kui ikka päriselt sõjaks lähebki…

Hommikupäikese valguses paistsid vähemalt Ülenurmes asjad tüki maad helgemad – inimesed läksid kes tööle, kes poodi. Mees tuli koju elusa ja tervena, vist olid ka pardid temast puutumatult poldrist üle lennanud… Lapsed ärkasid, nagu lapsed ikka – varakult, ootasid hommikust kõhutäidet ja möllasid müdinal ning kilgates toast tuppa.

Päev oli siiski endiselt ärevusega täidetud, iga uudist sai oodatud hirmu ja lootuseseguse ängistusega. Oh seda rõõmu- ja liigutusesilmavett, mis sai ülevate tunnete ajel valatud, kui kõik lõpuks inimohvriteta lahenes ja laabus!

Balti ketis meie pere ei käinud. Vaatasime telerist ja nutsime, kes vähem, kes rohkem avalikult. Meeleliigutus ja uhkus oma inimeste üle oli nii suur. Toonane tunne tuli elavalt meelde, kui lugesin 14. augusti Pm Nädalast Marju Lauristini meenutust: „Erakordne sümbol oli Balti kett, sest Nõukogude tankid olid veel Eestis sees, aga inimesed läksid paljakäsi lastega metsateedele, kus neid mitte keegi ei kaitsnud. See oli tähelepanuväärne, see on see, millega läheme maailma ajalukku.“

Usun, et hinges me armastame ja soovime hoida just seda muutunud Eestit. Me ei räägi sellest eriti palju ega tihti, aga vahel me näitame seda välja – näiteks laulupidude aegu. Me vajame neid ülevaid hetki ja õlg-õla-kõrval tunnet ja tähistame oma tähtpäevi, et argipäevade rutiin me elu eriliste elamuste eredaid värve ära ei tuhmistaks. Taasiseseisvumispäev on kindlasti üks tähistamist vääriv päev, eriti tänavu. 30 aastat – mida kõike selle aja jooksul on tehtud ja juhtunud…

Järgmised aastakümned tulevad kindlasti teistsugused, uute mäletamisväärsustega. Suuremas osas on ikkagi meie endi teha, et tulevased teod ja nendest tekkivad mälestused oleksid võimalikult head ja helged. Et me taipaksime üksteisest hoolida…

1. september tuleb igal aastal vääramatu jõuga, lapsed lähevad kooli ja suvel tühjalt unelenud koolihooned täituvad rõõmsa sädinaga. Hea, kui neil on hea ja turvaline; hea, kui meil kõigil on põhjust rahulik ja õnnelik olla – omas kodus, oma riigis.

MAIRE HENNO

Kino maale