Sotsiaalteenuste osutamisest

624
Portreefoto: brünett naine, lillas riietuses, naeratab.
Kert Kingo

Meie kehtivast seadusandlusest tulenevalt korraldab Eestis sotsiaalteenuste osutamist kohalik omavalitsus. Omavalitsuste võimekus pakkuda teenuseid on väga erinev ja ebaühtlane. Sotsiaalteenuste kvaliteet erineb piirkonniti, kuna teenuste kättesaadavus ja personali pädevus on igas omavalitsuses isesugune. Samasisuliste teenuste korraldus on erinev, suured erinevused on toetuste rahastamise tasemes, mistõttu on inimesed Eestis sotsiaaltoetuste ja -teenustega kindlustatud ebavõrdselt. Kuna väiksematel ja ääremaade valdadel puudub võimekus osutada ise kvaliteetseid sotsiaalteenuseid, on vajalikud piirkondlikud sotsiaalteenuste keskused, et ühtlustada Eestis sotsiaalteenuste kättesaadavus ja kvaliteet.

Ametnike vähesusest tingituna suudetakse hoolekandes tegeleda peamiselt „tulekahju” kustutamisega. Vähe jagub aega ennetustööks ja strateegiliseks planeerimiseks, et tekiks pikaajalisem vaade. Probleemi lahendusena on soovitud näha haldusreformi kui võimalust suurendada valdade võimekust ja vähendada Eesti piirkondade ebavõrdset konkurentsivõimet võrreldes pealinna regiooniga. Paratamatu on asjaolu, et piirkonnas, kus on vähem tasuvaid töökohti, väheneb ka elanikkond ning inimesed lähevad Eesti suurematesse keskustesse või välismaale. Nii on Eesti mitmes piirkonnas rahvastik selle nõiaringi tulemusel vähenenud ning kui inimesed on läinud, väheneb omavalitsuste võime avalikke teenuseid üleval pidada.

Samal ajal sätestab sotsiaalhoolekandeseadus kohaliku omavalitsuse poolt osutatavad kohustuslikud sotsiaalteenused ning omavalitsused ei tohi ühtegi teenust kitsendada või ära jätta. Kohustus korraldada sotsiaalteenuseid on omavalitsusel alati, kui inimene abi vajab, sõltumata tema rahalisest seisust või ülalpidajate olemasolust.

Kohustuslikud sotsiaalteenused on koduteenus, väljaspool kodu osutatav üldhooldusteenus, tugiisikuteenus, täisealise isiku hooldus, isikliku abistaja teenus, varjupaigateenus, turvakoduteenus, sotsiaaltransporditeenus, eluruumi tagamine, võlanõustamine, lapsehoiuteenus.

Sotsiaalteenuste korraldamise kohustus hõlmab kolme suuremat ülesannet:

  • tagada seadusega nõutavate sotsiaalteenuste olemasolu;
  • selgitada välja inimese abivajadusele vastav abi;
  • vajadusel osaleda sotsiaalteenuse kulude katmisel.

Sotsiaalteenuste olemasolu

Igal omavalitsusel on kohustus tagada oma elanikele vajaduse ilmnemisel sotsiaalteenuste kättesaadavus. Siin on omavalitsusel kaks valikut: kas teha seda ise või otsida teenusepakkuja. Ka siis, kui omavalitsus ei suuda leida teenusepakkujaid oma territooriumilt, ei saa ta teenust osutamata jätta. Vajadusel tuleb tal teha koostööd teiste omavalitsustega, otsida teenusepakkujat, motiveerida kohalikke ettevõtlikke inimesi teenust pakkuma või teha seda ise.

Vajadustele vastav abi

Oluline sotsiaalteenuste juures on see, et inimesel ei ole automaatselt õigus konkreetsele kohaliku omavalitsuse sotsiaalteenusele, vaid tema vajadusele vastavale abile. Vajadused, mille puhul abi anda, on ära toodud sotsiaalhoolekandeseaduses iga sotsiaalteenuse juures.

Esmalt tuleb omavalitsusel inimese abivajadust objektiivselt ja terviklikult hinnata, et aru saada, kas ja millistes tegevustes ning mil määral inimene abi vajab. Abivajaduse terviklik hindamine tuleb läbi viia ka siis, kui inimene pöördub omavalitsusse konkreetse sotsiaalteenuse sooviga.

Kui inimese konkreetne abivajadus on välja selgitatud, tuleb leida selle katmiseks sobiv lahendus. Iga inimene ja tema olukord on ainulaadne, seepärast ei ole universaalseid lahendusi ning tagada tuleb abi, mis inimest konkreetses olukorras kõige paremini aitab. Sotsiaalhoolekandelise abi põhimõtetest olulisim on inimese vajadustest lähtumine, eelistades teenust, kus inimene saab oma elu võimalikult iseseisvalt korraldada. Abivajajal on kohustus teha koostööd ja aidata kaasa sobiva abi väljaselgitamisel ning eelkõige vastutab oma toimetuleku eest inimene ise. Omavalitsus peab kõiki neid põhimõtteid ja kohustusi inimesele selgitama. Kogu menetluse jooksul tuleb inimest kohelda väärikalt.

Teenuse eest tasumine

Kui abivajaja jääb hätta sobiva teenuseosutaja valikul või tasu maksmisel, peab omavalitsus teda aitama. Kui inimene sotsiaalteenuse eest maksta ei jõua, tuleb omavalitsusel välja selgitada, mil määral ta on võimeline (vajadusel ülalpidajate abiga) teenuse eest tasuma ja mil määral peab omavalitsus appi tulema. Tasu ei või võtta kõigilt ühesuuruses summas. Sotsiaalhoolekandeseaduse § 16 kohustab omavalitsust hindama, kas ja mil määral on inimene võimeline teenuse eest tasuma, arvestades nii teenuse mahtu, maksumust kui ka inimese ja tema pere majanduslikku olukorda. Oluline on aga, et tasu suurus ei takistaks abi saamast.

Kui teenuse vajajal endal ei ole raha piisavalt, tuleb appi tulla tema perel. Vastupidiselt laialt levinud arusaamale ei pea pereliikmed täisealist ise hooldama. Ülalpidajatel on seaduse järgi kohustus anda ülalpidamiseks raha. Erisus kehtib vaid alaealiste laste ülalpidamisel. Küll aga võib ülalpidaja soovi korral oma kohustust täita ise hooldades, kui ka hooldust vajav pereliige sellega nõus on.

Tasumisel peavad inimest abistama ainult need lähedased, kellel on ülalpidamiskohustus. Perekonnaseaduse järgi on see täisealistel lastel ja lapselastel, vanematel ja vanavanematel ning abikaasadel. Enne ülalpidajatelt raha nõudmist tuleb omavalitsusel hinnata (kui kohus ei ole seda veel teinud), kas ja kui palju nad peavad maksma, võttes arvesse perekonnaseaduse §-des 102 ja järgnevates sätestatut. Võib ka juhtuda, et ülalpidaja keeldub õigustamatult abivajajat toetamast. Sel juhul võib omavalitsus paluda inimesel ülalpidajatelt kohtu kaudu elatist nõuda. Kui aga inimene vajab teenust kohe või ta pole võimeline elatisnõuet esitama, tuleks omavalitsusel tasuda teenuse eest esmalt ise. Sel moel asub omavalitsus täitma ülalpidajate asemel ülalpidamiskohustust. Võlaõigusseaduse alusel on omavalitsusel õigus teenuse eest tasutud summad ülalpidajatelt sisse nõuda.

Omavalitsuse eelarve

Kuivõrd riik on näinud omavalitsusele ette kohustuse osutada eelnimetatud sotsiaalteenuseid abivajajale sobivas mahus, peab ta andma omavalitsustele selle ülesande täitmiseks ka piisavalt raha. Seda peab olema piisavalt nii teenuse olemasolu tagamiseks, sobiva abi väljaselgitamiseks kui ka teenuse eest tasumiseks. Puudujäägiohu korral tuleb omavalitsusel juba varakult sellele tähelepanu juhtida. Kui riik vajalikku raha ei taga, on omavalitsusel õigus pöörduda kohtu poole.

Eesti suurust arvestades on mõistlik, et sotsiaalteenuseid osutatakse kas piirkonnapõhiselt või maakondlikult, teenuste pakkumine võib toimuda ka projektipõhiselt, et hinnata teenuse sobivust. Hoolekanne jõuab heale tasemele siis, kui on tagatud õigustel põhinev lähenemine, seadusandlik raamistik, jätkusuutlik rahastamine, dialoog huvirühmadega, taskukohasus, juurdepääsetavus ja kättesaadavus.

KERT KINGO,
jurist

(Loo autor ei ole seotud Kambja vallaga. – Toimetus)

Kino maale