"Oi seda laste siirast rõõmu, kui nad mööda redelit lakka ronisid!"

199

“Koduvald” kasutab sobivat võimalust ja avaldab uue kooliaasta eel meeleolukaid pildikesi Unipiha kooli elust.

Janel (1.kl) oli ühel kevadisel päeval koolis kaasas Astrid Lindgreni jutt Bullerby lastest. Selles räägiti, kuidas lapsed suvel lakas magamas käisid.

Küsisin, kas keegi teab, mis on lakk. Anari ja Gerli tõstsid käe, Jane mitte. Mul ei jäänud muud üle, kui söögivahetunni ajal puukuurist redel võtta ja see koolimaja kõrval asuva vana lauda juurde viia, et ka kõik teised, kes ei tea, mis on lakk, seda näeksid.

Oi seda laste siirast rõõmu, kui nad mööda redelit lakka ronisid ja end mullustele heintele pikali viskasid! “Nüüd on meil nagu Bullerbys,” ütlesid lapsed. “Mina olen Britta! Mina Anna! Olle! “kõlas läbisegi Jane, Sandra ja Anari suust.

Õige pea avastasid ka suuremad poisid laka enda jaoks. Jätsid indiaanlaste vipi ehitamise pooleli ja ronisid samuti väiksemate juurde heintele.

Nii sai terveks nädalaks enne kooli lõppu vanast laudalakast Unipiha lastele saladuslik ja põnev mängimisekoht. Kui uks nii kinni panna, et valgus ainult ukse ja seinte pragude vahelt sisse paistab, võis lakas rääkida tondijutte. Seal võis lebada kinnisilmi liikumatult heintel, teha oma nukule kodu, mängida rüütlit?

Klassi tulles küsisid lapsed ühel päeval: “Kas me võime tulla suvel siia ööseks magama?” Lubasin. “Kodus tuleb teil ema-isaga siiski läbi rääkida. Võibolla tahab keegi neist kaasa tulla,” lisasin nende ahhetamist kuuldes.

Kolmas-neljas klass kirjutas emakeele tunnis enne koolist lahti saamist vihikusse: “Eriti tore on lakas magada siis, kui sinna on toodud värsked heinad ja katusele sajab vihma.”

Loodan, et nii mõnelgi see soov suve jooksul täide läks.

Lembit Jakobson

Kino maale