Ajaleht "Videvik" küsitles Kambja vallavanemat

191

Ivar Tedrema: “Meil on teosuutlik vallavalitsus, volikogus on asjalikud inimesed.”

“Pärigem vallavanem Ivar Tedremalt, kes on seisnud selle kandi hea käekäigu eest, mismoodi saavad vallajuhid suunata kohalikku elu, et vallarahval oleks meeldiv siin elada.” – nõnda alustas ajalehe “Videvik” kaastööline Jaan Kappo oma intervjuud Kambja vallavanema Ivar Tedremaga. Usutlus ilmus 29. jaanuaril 2004.

Ivar Tedrema: Laias laastus on sellele küsimusele lihtne vastata: vallavalitsus peab teadma, mida teha, ja sihikindlalt töötama. Ent öelda on seda lihtsam kui teha. Meil on teosuutlik vallavalitsus, volikogus on asjalikud inimesed, kellele valla huvid on tähtsamad kui erakondlik tõmblemine. Valla elu juhivad asjatundjad. Tahetakse tegutseda. Nendega võib suuri asju korda saata. Videviku veergudel on olnud juttu meie arvukatest seltsidest. Aktiivsed inimesed löövad mitmes seltsis kaasa.

On kohti, kus omavalitsustel on raha ettevõtluse arendamiseks ja uute töövõi-maluste loomiseks. Kambja vallas on talusid, kus lootused rajati kas teravilja- või karjakasvatusele, on köögivilja- ja kartulikasvatusele spetsialiseerunud talusid, mitmel pool kasvatatakse maasikaid, lisaks on paar puukooli. Paraku on Eesti põllumajandus just sellises seisus, nagu see on. Ega põhjuseta tekkinud valitsuskriis kohe, kui maapoliitikud esitasid resoluutsemaid nõudmisi, et kaitsta oma valijaskonna ja kõigi vähem varakate huve. Kui erakonnal on vähe parlamendikohti, siis pole võimalik kõiki eesmärke saavutada, kuid mis võimalik, see saavutati. Sellega sai rahvale selge pilt, kes mille eest tegelikult seisab, kuigi oponendid tegid kõik, et näidata vastaseid sõnamurdjatena ja olupoliitikutena.

Kambja valda linlased oma ettevõtet rajama ei ole tulnud, küll aga tuleb siia noori inimesi Tartu linnast. Ostetakse kortereid alevikku ja suvilaid ja maamaju kaunites kohtades. Pangodi järve äär on ammust aega olnud tartlaste suvebaaside päralt, kuid tahtjaid leiavad ka kuplitetagused talud.

Paljudes valdades tehti suuri võlgu, et katlamaju ümber ehitada ja siis ära müüa, sest riik või omavalitsus olevat halb peremees. Uued omanikud aga nõuavad tarbijailt kõrget hinda väites, et soojamajandus on ebarentaabel, kohati ehitatakse korteritesse ahjukesi nagu sõjaajal, sest soojafirma arveid ei jõuta maksta. Kambjas on korterid soojad ja soojuse eest maksavad tarbijad mõistlikku hinda.

Kui äärealadel ei hääbu elu, kui seal on teed, et inimesed saaksid igal aastaajal oma vajalikud käigud teha, on elekter ja vesi. Neid asju on vallavalitsus kogu aja tõsiselt jälginud. Vanasti võimaldas maaparandus ka kaugemates külades teid ehitada ja seda Kambjas ka tehti. Pärast taasiseseisvumist oleme tõhusat abi saanud asundustegevuse programmi kaudu, et rajada infrastruktuure ka kaugemates kohtades. Eesti Energia aga ehitas üheksakümnendate aastate keskel ajakohaseid alajaamu ja elektriliine. Panime ka oma raha mängu ja saime päris palju ära teha. Oleme saanud abi ka Euroopa Liidult ja Phare programmilt, nii et olukorraga võib päris rahul olla: elu ei liigu ainuüksi keskasulas, vaid kogu vallas.

Põllumajanduse kõrval elatavad Kambja valla elanikke ka puidutööstused, mida meil on päris ohtralt. Kasvab Eestit külastavate turistide arv, kasvab meiegi vallas nende hulk, kes sellest tulu saavad. Eriti Pangodi kant pakub turismiks häid võimalusi. Suured magistraalid Tallinn-Tartu-Võru- Luhamaa, vana Võru maantee ja Tartu-Otepää muudavad Kambja valda pääsemise hõlpsaks.

Päris palju valla elanikke aga käib Tartus tööl, sest bussid liiguvad ja pilet on vaid 10 krooni.

Haldusreform saab ükskord niikuinii teoks. Mida Kambja vallas tehakse siis, kui saaks raha ka ettevõtluse arendamiseks?

Kui tulevad rahad, küll need siis ka ära kasutatakse. Kambja vallas kasutatakse raha efektiivselt. Üldjoontes aga tuleks raha eelkõige infrastruktuuri arendamiseks kulutada, et luua ettevõtjatele soodsad tegutsemistingimused. Muidugi oleks vaja toetada neid ettevõtteid, mis on valla arenguks vajalikud, praegu saame neid aidata vaid vastutuleliku asjaajamisega. Hiljuti kuulasid sakslased maad, kas siin saaks käivitada ühe uudse projekti, mis hõlmaks kõiki Balti riike. Meie võimalused näisid neid rahuldavat. Kui me saaksime sellesse projekti ka raha panna, siis tekiks palju uusi töökohti.

Arenenud riikidega võrreldes jätab Eesti lõviosa maksumaksjate raha enda kätte, kindla ja piisava tulubaasita aga ei saa kohalikud omavalitsused tegusalt toimida. Ei maksa loota, et kui mitu vaest valda kokku panna, siis hakatakse jõukalt elama. Väiksemates üksustes on sotsiaalne kontroll tugevam. Kui sind ja su vanemaidki tunnevad kõik kohalikud elanikud, siis inimene tavaliselt oma käsi määrima ei hakka. Suurvaldades kipuvad juhid anonüümseks jääma. See jutt ei tähenda aga seda, et ma ei poolda valdade liitmist. Kui elanikud on veendunud, et seda on mõttekas teha, siis pannakse leivad sunnitagi ühte kappi.

Rääkisime teedest, elektrist ja veest, aga elukoha valikul arvestatakse ka kooli, poe ja teeninduse olemasolu.

Meilgi on ligi 200 koolieelikut ja üle poole tuhande koolilapse, lisaks 30-40 kõrgkoolis õppijat, keda me tahame samuti toetada, et meie noored saaksid haridust. Vallas on 3 munitsipaal- ja üks riiklik kool, Kammeri internaatkool. Lasteaias on 140 kohta. Vald on pidevalt investeerinud lasteasutustesse. Aastaid ajasime asju, et Kambja põhikool saaks uue hoone. Aastal 1998 pandi uuele koolile nurgakivi.

Vald oma laste ees võlglaseks ei jää. Meie ei saa nagu riik rääkida koolimajade erastamisest, et need lõpuni ära ei laguneks, või sellest, et gümnaasiumi peaks pääsema ainult 60 protsenti lastest. Vähesele sündimusele lahendust otsides pakutakse välja abinõusid, mille taga terendab püüd oma pooldajaskonna tulusid tõsta. Lapsed sünnivad, kui vanemad teavad, et haridus ja huviharidus ning lastekaubad on igaühele kättesaadavad.

Laste ja täiskasvanute teenistuses on Kambjas ja Kuustes raamatukogu. Kambja kogu laenutab kirjandust kord kuus ka Pangodis, Kammeris ja Kodijärvel. Kahju on, et meil pole kultuurimaja. Kui Kambja kool avab uksed, saame sinna luua omalaadse kultuurikeskuse, samuti ruumid raamatukogule, mis praegu asub 3-toalises korteris, ja internetipunktile. Meil on korralik spordihoone, 2003. aastal valmis staadion.

Vähenenud on maapoodide arv. Omal ajal oli Kambja-mail palju rohkem poode, kuid meie õnneks on püsima jäänud nii Tartu kui ka Elva kooperatiivi kauplusi, mitu inimest peab erapoodi.

Kahe firma kauplusautod teenindavad meie piirkonna väiksemaid keskusi.

Kambjas on hea ja odav saun, ka juuksuri juurde pole tarvis linna sõita, kuid muud teenindust meil pole.

Elukondlike murede puhul on eakamad inimesed tundlikumad, noorematel on rohkem liikumisvõimalusi.

Pensionäre on meil üle poole tuhande, puudega inimesi, kel liikumisvõimalused kõige piiratumad, on 220-240. Oleme hoolitsenud, et igal abivajajal oleks hooldaja. Maal jääks invaliid nälga, kui talle ei toodaks kordki nädalas poest toitu.

Hooldajatasu on võrreldes hooldekodusse paigutamisega paljupalju odavam, nõue, et hooldaja loobuks tasu saamiseks oma töökohast, on rumal.

Rohkem kui sada aastat on tegutsenud apteek, suuremates keskustes võtavad perearstid patsiente vastu, vallas on kaks hambatohtrit ja isegi psühholoogi jutule saab kohapeal minna. Vallas asuvad Aarike ja Kodijärve hooldekodu, kui mõni on päris põdur, ei tule tal hooldekodukohta kaua oodata.

Agaralt tegutsevad meie pensionärid. Et elavdada tegevust kohtadel, korraldatakse ülevallalisi üritusi igal aastal uues kohas. Sama teed on mindud Voore mängudega.

Mida peab vallavanem lähiaastatel kõige tähtsam
aks?

Minu elu kaks suurt ja väga palju energiat nõudnud ettevõtmist – kiriku taastamine ja uue kooli ehitamine – on juba teoks saamas. Kooliga koos on lahendatud ka mitu kultuurielu valuküsimust, saame isegi päevakeskuse eakatele.

Ent see ei tähenda, et pärast kiriku ja kooli lõplikku valmimist võime rahulolust nurru lüüa. Objekte, mida on valla arenguks vaja, on otsatult. Kui aga palju aega ja asjaajamist nõudnud kiriku ja kooliga hakkama saime, tuleme järgmistega kergemini toime.

Kino maale