Albert Ütsi elus oli muusikal imettegev jõud

180

Suur aatekandja, oma rahva ja kodumaa patrioot Albert Ütsi sündis 1. aprillil 1910. aastal Kambja vallas Reolasoo külas väikest maakodu omava põllutöölise lapsena. Albert Ütsi õppis Kambja 6-klassilises algkoolis. Oli edukas õpilane ning õpetajad nägid temas õpetajatööks sobivaid isikuomadusi. Nii läkski ta peale Kambja kooli lõpetamist oma õpetajate soovitusel õppima Tartu Õpetajate Seminari.

Kuna seminaris oli õppimine tasuta, siis olid katsed sinna pääsemiseks tõsiselt rasked – et välja selgitada parimad kandidaadid. Albert Ütsi sooritas katsed edukalt.

1930. aasta kevadel lõpetas Albert Ütsi Tartu Õpetajate Seminari. Tema klassikaaslasteks olid teiste seas Eduard Tubin, Eduard Oja, Alfred Karindi, Leo Wirkhaus – kõik tulevased muusikasuurused. Sellest võime teha järelduse, et muusikaõpetus oli Tartu Õpetajate Seminaris kõrgel tasemel.

Aastal 1931 teenis Albert Ütsi kaitseväes Tartu Kuperjanovi pataljonis.

Elu parimad aastad möödusid Kambjas

Aastal 1932 valiti Albert Ütsi Kambja kooli õpetajaks. Ta oli õpilaste poolt hinnatud õpetaja, sest tegeles nendega ka väljaspool koolitunde.

Ühiskondlikud kohustused tekkisid aktiivsele noorele pedagoogile juba esimesel tööaastal. Ta juhtis Kambja Hariduse Seltsi laulukoori ja pasunakoori, oli Kambja Kaitseliidu kompanii spordipealik ja tegutses energiliselt Noorte Kotkaste Kambja malevkonna juhatuses.

Aastaks 1938 oli Albert Ütsi tõusnud Kambja Noorkotkaste malevkonna pealikuks ja selle töö eest autasustatakse teda 7. aprillil 1938. aastal Tartumaa Noorkotkaste maleva vanema käskkirjaga nr 5 kõrge autasuga – Kotkaristi kuldristiga.

Tagasivaatavalt võime öelda, et ajajärk 1930-40 oli parim ja ilusaim ajajärk nii Albert Ütsi kui ka kõigi noorte elus.

Halvad ended muutusid tõeks

Aastavahetusel 1940/41 abiellus Albert Ütsi Kuustest Tepani talust pärit Aino Rasvaga. Neid laulatas Kambja viimane sõjaeelne kirikuõpetaja Oskar Erits.

1941. aastast (elades Kuustes) oli Albert Ütsi Sipe kooli õpetajaks. Aastal 1943 sündis perekonda poeg, kes vanemate soovil sai nimeks Jaan. Jaanist sai lendur. Praegu elab ta perega Tallinnas, töötab Tartu Lennukolledžis instruktorina, on hariduselt insener.

Aino mälestuste põhjal oli pulmapäev külm ja tuisune, tee sügavates hangedes – see oli nagu mingi halb enne kõigele järgnevale.

1944. aasta sügisel, kui Eestimaast sai uuesti lahinguväli – nagu värvikalt ja emotsionaalselt jutustab Aino Ütsi – tuli ka Albertil minna koos paljude saatusekaaslastega mobiliseerituna Saksa sõjaväkke. Ta võitles Emajõe lahingus Luunja all, kus sattus ka lühiajaliselt sõjavangi. Pääses tänu oma julgusele ning kiirele otsustusvõimele kolme nädala pärast.

Aastal 1945, peale sõja lõppu algas nõukogude võimu poolt suur jaht Eesti Vabariigi aegsete kaitseliidu juhttegelaste ja saksa poolel sõdinute tagaotsimiseks ning karistamiseks. Nii tuldi 1945. aasta 10. juuni hommikul Albert Ütsile järele ja viidi püssimeeste saatel ära.

Suur aatekandja, oma rahva ja kodumaa patrioot õpetaja Albert Ütsi sai sõjatribunalilt süüdistuse – kodumaa reetmise eest 15 aastat sunnitööd Norilski surmalaagris. Koos viipega Nõukogude Liidu kardile lisati ka ähvardus: „Sinna me sind saadame ja sinna sa jääd!“ Aga nagu me teame, oli mees oma saatusest suurem ja oli üks vähestest, kes sealt eluga pääses. Ega asjatult pole nimetatud Norilski laagrit surmalaagriks.

Poliitvangile saadeti kodumaalt klarnet

Kuigi vintsutused etapeerimisel, nälg ja pidev külmatunne (riidevarustus varastati vangikolonne piiravate vargapoiste bandede poolt), ei jätnud palju lootust edaspidiseks, pidas Albert Ütsi seal vastu üle 10 aasta.

Siinkohal võime täie tõsidusega viidata muusika imettegevale jõule. Küllap andis elujõudu kodumaalt tulnud pakk klarnetiga. Laagris tekkis Albert Ütsi eestvõttel väike muusikameeste ring.

Abikaasa Aino Ütsi mõtteid Albert Ütsi mälestuspäevalt, mis toimus Kambjas 15. märtsil 2003:

“Albert Ütsi armastas väga oma kodupaika Kambjat.

Albert Ütsi töötas Kambjas õpetajana vaevalt kümme aastat. Ja kui ta suutis anda Kambja sajandeid vanasse kultuurivaramusse killukesegi oma võimete kohaselt, siis seda ei teinud ta mitte mõne aukirja või medali pärast. Ta tegi seda oma südame sunnil, kandes endas tugevat kodukoha Kambja vaimu, mis jäigi teda saatma elu lõpuni. Oma viimast puhkust puhkab Albert Ütsi Kambja ilusa looduse rüpes.

Albert Ütsi ei olnud lahingukangelane. Talle määrati raskem karistus kui rahvusluse kandjale, kui isamaa vaimus noorte kasvatajale.

On meeldiv kuulda ja näha, et Kambjas läheb nüüd kõik väga hästi. Kambja ajalooline kirik on jälle tuhast tõusnud. Silmapiiril on uue kooli avamine ja õnnistamine ja selles noore põlvkonna kasvatamine. Ja püüdke leida seal ka väike nurgake Kambja sajandeid vana ajaloo ja kultuuriloo teadvustamiseks. Materjali leidub selleks ju väga palju. Jäägu selleks ka väike kaust Alberti mälestustega.

Teie seas on palju tarku toredaid inimesi, kes kannavad edasi sajanditevanust Kambja vaimu, mille üle võite olla uhked ja mis on tähtis meie rahvustunde püsima jäämisel.”

Muusika tegemine andis võimaluse veidikesekski unustada karm tõelisus, pakkus meenutusi kodust ja tekitas lootustunde sellest põrgust pääsemiseks. Sunnitöölaagrile järgnes asumisele saatmine Kasahstani Karagandasse 1955. aastal. Seal oli käes juba pool vabadust ja ei olnud polaarjoonetagust külma.

Albert Ütsi kutsuti peatselt sealsesse kultuurimajja muusikajuhiks. Pakuti elu ja töökohta, suhteliselt head palka, kuid Albert Ütsi otsustas mõistagi kodumaa kasuks.

Truu abikaasa Aino trotsis reisiraskusi ja keelebarjääri ning külastas 1955. aasta suvel oma abikaasat Karagandas. Rohkem kui 10-aastase lahusoleku järel toimunud kohtumise rõõmu võime vaid ette kujutada. Tahan aga siinkohal ära märkida seda, kuivõrd ettevõtlikud, julged ja teotahtelt sarnased olid mõlemad abielupooled.

Rahulikud ja õnnelikud aastad Eestis

1956. aasta 21. märts oli see õnnelik päev, mil Albert Ütsi jõudis lõpuks Tartusse oma perekonna juurde. Kojusaabumisele järgnevad ajad olid rahulikud ja õnnelikud.

Perel avanes võimalus suurema eluruumi muretsemiseks. Pooleliolev maja ehitati oma kätega ja oma soovide kohaselt valmis. Aastal 1960 asuti sellesse avarasse ja valgusrikkasse kodusse elama.

Väga kaunilt ja tabavalt ütleb meie oma kihelkonnast pärit kirjanik Aili Helm (kodanikunimega Hilja Rüütli): „Nagu Maarjamaa noored kased vibutavad end eestlased taas uhkelt püsti niipea kui surve pisutki järele annab.“

Töökoha leidis Albert Ütsi sõprade ja kunagiste õpilaste abil 1957. aastal Tartu Aparaaditehases. (Õpetaja ametist pidi ta esialgu loobuma kui „mittesobiv isik nõukogude noorte kasvatajaks“, kuid ka siin sai lohutajaks muusika.) Ta töötas aparaaditehases puhkpilliorkestri ja meesansambliga. Hiljem ka kultuurimaja orkestriga.

Viimaseks töökohaks sai Albert Ütsile Tartu nägemispuuetega laste kool (praegune Emajõe kool). Mis aga peitub selle lühikese lause taga – eripedagoogika ja arengupsühholoogia õppimine, õpilaskontingendile sobivate töömeetodite valik jms. Mis kõige raskem – punktkirja õppimine ja kasutamine.

Veel elab meie hulgas inimesi, kes Albert Ütsi selle aja tööst palju teavad. Me ootame sellekohaseid meenutusi.

19. augustil 1970 omistati Albert Ütsile rinnamärk „Haridustöö eesrindlane“.

14. aprillil 1972 kohtus Albert Ütsi Kambja kooli õpilasperega. Meie kooli kunagise õpetajana jagas ta m
uljeid koolielust aastail 1930-40.

Albert Ütsi tegemistest on säilinud hästi korraldatud arhiiv, õppematerjalid ja töövahendid.

Albert Ütsi maine teekond lõppes 24 veebruaril 1984 – sümboolsel päeval, Eesti Vabariigi aastapäeval. Ta puhkab oma kodupaigas Kambja kalmistul.

Kes Sa olid, Albert?

Hästi südamlikult ja kokkuvõtlikult ütleb Albert Ütsi kohta teda kõige paremini tundev inimene – abikaasa Aino: „Parim inimene, keda olen elus kohanud, usaldusväärne ja hea sõber. Töökas, tasakaalukas, alati abivalmis. Kindlameelne ja kartmatu. Aateline ja suur kodumaalane, kes jäi ka kõige suuremates katsumustes kindlameelseks, ustavaks ja iseendaks kuni surmani.”

Hilja Neumann

Kino maale