¥Vabaduse teekond´ – traditsioon Kuuste koolis

186

Siit algas 1918. aastal Julius Kuperjanovi ÜJP sõjatee: Kuuste kooli õpilased Puurmani mõisa, praeguse koolimaja juures.

  

Meie koolil on traditsioon käia iga aasta kevadel ekskursioonil. Seekordne oli järjekorras juba neljas kahepäevane reis. Ma tahan tänada meie toetajat Integratsiooni Sihtasutust, kes andis meile ekskursiooni läbiviimiseks raha. (Kaspar Vesso, 7. kl)

Puurmani mõisas tegime peatuse sellepärast, et seal alustas meie koolivend Julius Kuperjanov oma väesalga kogumist. Praegu töötab majas kool nagu meilgi. (Tairi Ristisaar, 8. kl)

Põltsamaal on vana loss ja selle ümber vallikraav. (Jüri Schneeberg, 5. kl)

Saula Siniallikate vaatluse käigus leidsin suure linnu – ilmselt kotka – sule, mille kinkisin oma lemmikõpetajale. Allikate juures oli kaunis loodus ja eriti vahva oli vaadata, kuidas vesi allika põhjas ülespoole pulbitses. (Ardi Külm, 7. kl)

Vabadusvõitluse muuseum asub Lagedil kahe jõe vahelisel saarel, kuhu pääseb üle rippsilla. Muuseumi õuel olid erinevad tankid, soomukid, õhutõrjekahurid ja sõjaväe sõidukid. Mulle meeldis Lihula mälestusmärk, mis on palju rännanud. Pärnust toimetati see Lihulasse ja kuigi Lihula inimesed tõstsid mälestusmärgi äraviimise vastu mässu, veeti see minema ja on leidnud nüüd loodetavasti viimase rahupaiga Johannes Tõrsi eramuuseumis. Peremees rääkis, et teda on püütud selle monumendi pärast isegi tappa.

Muuseumimajas oli palju käsirelvi, igasuguseid märke, lippe ja raamatuid. Sõjaväelase vormis naismannekeeni ees seistes ütles muuseumi omanik ühele meie poisile: „Loodetavasti saad sina ka kunagi nii mehiseks kui see naine!”

Maaaluses relvalaos oli unikaalne revolver, mis maksab praegu umbes 8 miljonit krooni ja mida aeg edasi, seda hinnalisemaks ta muutub. (Kaspar Vesso, 7. kl)

Metsakalmistul sain mina süüdata meie kahe esimese presidendi haual küünlad. Seal nägime ka paljude teiste kuulsuste haudu, näiteks Paul Keres, Georg Ots ja Lydia Koidula. (Sander Padjus, 7. kl)

Kolga mõisas nägime kunagist tõllapesulat. Jõevesi suunati spetsiaalsesse kanalisse, millest porised tõllad enne mõisa ette jõudmist läbi sõitsid. (Kadi Voika, 6. kl)

Juminda poolsaarel käisime matkarajal. Vaatetorni otsast avanes ilus vaade ümbritsevale loodusele: luitemännikule ja rabale. Matkaraja ääres oli Majakivi, mis on suuruselt Eesti kolmas. Tema ruumala on 530 m3.

Poolsaare tipus tutvusime maailma ohvriterohkeima miinilahingu mälestusmärgiga. (Marko Prii, 8. kl)

Ardo ja Ken käisid meres ujumas, meie Anneliisiga tegime kivi otsas Rate-pilte ning Pääru libises jalgupidi vette ja tegi püksid läbimärjaks. (Keili Palusoo, 5. kl)

Naskali lahe ääres oli ka tore. Paljud võtsid sealt kaasa ilusat sinist savi ja visati lutsu. Mina proovisin ka visata, aga üle kahe korra välja ei tulnud. (Romet Voore, 7. kl)

Võiks arvata, et kõik olid sellise tegusa ja pika päeva järel väsinud ja tahtsid magada, aga ei. Ööbimine Tsitres RMK laagriplatsil kinnitas seda.

Öörahu pidi algama kell 23.00, aga sel ajal ei maganud vist keegi.

Meie läksime öösel mere äärde jalutama, mis õpetajatele sugugi ei meeldinud. Nad tulid meid taskulampidega otsima ja siis algas tõeline seiklus: pistsime jooksu, et end mitte näidata. Lippasime metsas vist paar tundi – vahepeal eksisime isegi ära – aga kui telki jõudsime, ei tulnud ikka kellelgi und. Naersime kõhud haigeks, kuidas Ardo laulis meile angerja ja kolmekilose kilu laulu. (Tairi Ristisaar, 8. kl)

Teise päeva keskhommikul suundusime Muuksi linnamäele, kus imetlesime nn miljonivaadet kõrgelt kaldalt Kolga lahele ja vaatasime mälestusmärki Erna luurerühmale.

Giid soovitas otsida mulluseid kadakamarju, mis pidavat tervisele väga head olema. (Kristo Hiiemäe, 7. kl)

Õppiva pilguga Hundikangru kivikirstkalmetelt: „Inimesed olid maetud kummalisel viisil: nad olid pandud kas pikali või istuvasse asendisse, perepea keskele ja teised kahele poole, ja siis laoti paekivist seinad ja katus peale,“ meenutab „Vabaduse teekonnal“ kogutud teadmisi Kaspar Vesso.

  

Päris vahvad olid Hundikangru kivikirstkalmed. Inimesed olid maetud kummalisel viisil: nad olid pandud kas pikali või istuvasse asendisse, perepea keskele ja teised kahele poole, ja siis laoti paekivist seinad ja katus peale. (Kaspar Vesso, 7. kl)

Kalevi-Liival olid kaunid liivaluited ning mälestusmärgid natside poolt Teises maailmasõjas hukatud juutidele ja mustlastele. (Kadi Voika, 6. kl)

Teise päeva lõunaks jõudsime Jägala joa juurde. See oli suur, võimas ja veerohke. Kui läksin joa alla seisma, sain veeudust läbimärjaks. Paljud tegid end poriseks ja mängisid vahusõda. (Avely Voore, 8. kl)

Muuga Kabelikivi otsisime tükk aega, aga kui kohale jõudsime, veendusime, et asi oli vaeva väärt. Sinna otsa ronisid vaid kõige osavamad ja mina olin üks neist.

Lähedal oli veel kaks väiksemat kivi, mille otsas võis ka turnida. (Kadi Voika, 6. kl)

Lõunasöögi järel suundusime Viimsisse Johan Laidoneri muuseumi. Ka seal tuleb kiita toredat giidi, kes rääkis väga huvitavalt ja oskas head nalja visata. Usun, et seal ei hakanud kellelgi igav. (Kaisa Alliksaar, 8. kl)

Ekskursiooni lõpetamine toimus Jänedal Musta Täku Tallis, kus oli super söök. Enne tegime tiiru ümber Jäneda lossi, mille tornis asub observatoorium.

Söögikoha kõrval muruplatsil viisime läbi traditsioonilise reisiviktoriini, mille võitjameeskonnas olin ka mina. (Keimo Palusoo, 7. kl)

Minu arvates oli seekordne neist neljast ekskursioonist kõige parem ja lõbusam. Loodan, et ka järgmisel aastal aitab Integratsiooni Sihtasutus meie huvireisi rahastada. (Tairi Ristisaar, 8. kl)

Ekskursioonikirjandeid sirvis
Kaido Mark

Kino maale