Tegelikult on luuletaja olla päris uhke tunne

280

Lõbus ja naljakas mees: Kütkestavalt mõjunud esinemise tõttu jäi Contra Unipiha koolis pildistamata, mistõttu „laenasime“ temalt Tartus tehtud ülesvõtte.

  

Elusaid luuletajaid kohtab tänapäeval koolides harva, vähemasti väikestes maakoolides. Seepärast tekitas ühel vihmasel septembripäeval Unipiha algkoolis elevust luuletaja Contra ja tema ajakirjanikust abikaasa Airi Hallik-Konnula külaskäik.

Seni kuni Margus Konnula (luuletajanimega Contra) klassiruumi pilguga üle käib, võtavad 3. ja 4. klassi poisid-tüdrukud lauasahtlist kirjutamisvihiku, kus on kohtumise tarbeks ette valmistatud küsimused.

„Mitu luuletust olete kirjutanud?“ kostub ka kohe esimene päring.

Contra vaatab korraks küsijale otsa ja hakkab siis vastama harjunud viisil: „Mina hakkasin algul kirjutama jutte. Esimesed luuletused tegin alles keskkoolis. Nüüd on pool elu luuletatud. Oma kolm tuhat luuletust tuleb tänaseks ehk ära. Ega nad seepärast kõik raamatus ole.“

Edasi järgnevad küsimused: „Kui vanalt hakkasite luuletama?“ „Kas luuletamine on raske?“ „Miks te tahtsite saada luuletajaks?“ „Missugune enda kirjutatud luuletustest kõige rohkem meeldib?"

Küsimusi tuleb aina juurde ja juurde. Kõigile neile oskab Contra humoorikalt ja lõbusalt vastata. Seda vürtsitab ta aeg-ajalt oma luuletuste ettelugemisega.

Pärast veerandtunnist intervjuud loevad vanema klassi lapsed Margus Konnulale ette oma luuletusi sügisest ja möödunud suvest.

Contra kuulab neid tähelepanelikult.

Seejärel demonstreerib ta kõigile, kuidas luuletamine praktiliselt välja näeb. „Andke mulle üks sõna!“ pöördub ta laste poole.

„Kool! Sügis! Onu!” kostub läbisegi. Contra kuulab laste poolt hüütud sõnu ja valib nende hulgast välja sõna „onu“.

Ta läheb tahvli juurde. Pool minutit on klassis täielik vaikus. Kõik, mina nende seas, jälgivad väga tähelepanelikult, kuidas Contra selle sõna abiga luuletust tegema hakkab.

Ja siis tuleb ehtcontralikul humoorikal kombel nelikvärss:

 

mul on külas tuttav onu

ta on igavene loru

ükskord piinas teda janu

see viis onu poodi manu

 

Pärast ettelugemist vallanduv aplaus annab tunnistust, et küsimus „Kas luuletamine on raske?“ sai meeldiva vastuse.

„Tahtmist peab olema, soovi saada luuletajaks!“ julgustab Contra Laurat (3. kl), keda eriti huvitab luuletajaks saamine.

„Milliseid luuletajaid te tunnete? küsib külaline äkki kõigilt. „Juhan Liiv, Leelo Tungal, Ernst Enno, Viivi Luik, Olivia Saar, Jürgen Rooste,“ kostub laste suust.

Viimane nimi paneb Contra nähtavalt erutuma. „Sa tunned Jürgen Roostet?“ küsib ta üllatunult Karlilt (4. kl).

Minu peast käib hetkeks läbi mõttesähvatus: „Jürgen Roostega kohtudes annab ta kindlasti talle teada, et ühes väga väikeses külakoolis tuntakse teda.“

„Tegelikult on luuletaja olla päris uhke tunne. Meid on ehk ainult paarsada miljoni inimese seas,“ ütleb Contra pisut väsinult viimaks.

Enne ärasõitu annab Margus veel nõu riimide leidmises ja laulab lastele ühe lustaka laulu.

„Lõbus ja naljakas mees,“ leiavad kõik lapsed pärast Airi ja Marguse ärasõitu.

Unipiha lastelt sai Contra tänutäheks hulga vahvaid pilte temast endast, kuid ka arusaamise, et Bullerby laste maailm pole veel elust päriselt kadunud.

Lembit Jakobson

Kino maale