Teekond teadmatusse

276

joomplu:1274Kolm aastat olid saksa väed vastu pidanud. Kui need 12. augustil 1944 Tartu rindel hakkasid taganema, lasid nad õhku ka Vastse-Kuuste raudteejaama hoone, mis asus meilt 15 km kaugusel. See saigi põgenemissignaaliks meile. Ladusime kahele vankrile toiduained, magamisriided ja muud tarvilikku ja 13. augusti jommikul kella 6 ajal rakendasin vankri ette hobused, et algust teha teekonnaga teadmatusse.

joomplu:1274Kolm aastat olid saksa väed vastu pidanud. Kui need 12. augustil 1944 Tartu rindel hakkasid taganema, lasid nad õhku ka Vastse-Kuuste raudteejaama hoone, mis asus meilt 15 km kaugusel. See saigi põgenemissignaaliks meile. Ladusime kahele vankrile toiduained, magamisriided ja muud tarvilikku ja 13. augusti jommikul kella 6 ajal rakendasin vankri ette hobused, et algust teha teekonnaga teadmatusse.

„Võitlusrinded Euroopas laienesid ja tihenesid ning midagi polnud loota vabaduse taastamisest. /—/

Pidi tõsiselt mõtlema hakkama põgenemisvõimalustele ja valida mitmest halvast päästerõngast see, mis tundus kõige sobivamana. /—/

Kolm aastat olid saksa väed vastu pidanud. Kui need 12. augustil 1944 Tartu rindel hakkasid taganema, lasid nad õhku ka Vastse-Kuuste raudteejaama hoone, mis asus meilt 15 km kaugusel. See saigi põgenemissignaaliks meile. Ladusime kahele vankrile toiduained, magamisriided ja muud tarvilikku ja 13. augusti jommikul kella 6 ajal rakendasin vankri ette hobused, et algust teha teekonnaga teadmatusse. Meiega ühines teispool Küti järve elanud Taga-Rõuge talu leskperenaine Ida Karneol koos tütrega. Nii oli meid kokku kuus inimest nelja hobuse ja vankritega. Võtsin kaasa ka 2 lehma, et lastel oleks põgenemisteel vähemalt esialgu küllalt piima. Kõik muu jäi kodukohta saatuse hoolde. Kahju oli loomadest, kahju viljast salvedes, uutest põllutööriistadest, elumajast ja kõigest muust. Eriti raskelt mõjus viimane pilk põldudele, kus vili oli mehekõrgune ning jäi ajapuudusel koristamata. Raske oli kõigest lahkuda ja esimest korda elus tundsin nagu kaoks endagi vastu usaldus, sest mida tegin, tundus otse võimatuna. Silmad täis pisaraid, vaatasin tagasi oma kodule, kuni see metsade ja küngaste varju kadus, et igaveseks mälestuste valda jääda. /—/

Meie põgenemise peasihiks oli Tallinn, kust lootsime mõne laevaga Saksamaale pääseda.

Tallinnas püüdis iga põgenik viibida nii kaua kui võimalik. Loodeti veel, et vaenlane tagasi lüüakse ning põgenemisteekonna saab jätta pooleli.“

„Tsirkust hätta ei tohtinud jätta.“

„Gümnaasiumis oli meil keelpillide orkester ja seal hakkasin ma trompetit mängima. Samal ajal võtsin osa nii Peetri kiriku kui ka Tartu Käsitööliste Seltsi orkestrite mängust. Laialdasest muusikategevusest tundsin suurt rahuldust. Mäng edenes hästi ning helidemaailm muutus mulle aina kodusemaks. Esinesin vahetevahel ka koolipidudel solistina, samuti tundsin rõõmu teiste õpetamisest ja mul oligi siis kaks õpilast: hilisema pastor Tallmeistri vend ja tookordne majandusteadlane Eisenschmidt, kes noore mehena hukkus koos pojaga kruusaaugus kokkuvarisenud servapinnase tõttu. Temaga mängisime sagedasti duette, mis meile mõlemale meeldis.

Samal ajal asutati Tartus ka noorte keelpilliorkester, mida juhatas D. Alba. Kontsertmeistriks oli siin kirjanik Mait Metsanurk (Eduard Hubel). Grünbach, Alba kasupoeg, mängis esimest viiulit ja mina mängisin esimest trompetit. Meiega ühines veel palju teisi noori muusikaarmastajaid ja töö läks hoogsalt. /—/

Üks tolle aja suursündmusi oli tsirkuse saabumine linna. 1902. aastal külastas Tartut Momine tsirkus. Kuna tsirkusel oma orkestrit kaasas polnud, palgati E. K. Seltsi orkester etenduste saateks mängima. Kooli korra kohaselt oli endistel aegadel seltskondlikest üritustest osavõtmine õpilastele keelatud. Seisin tõsise probleemi ees ja otsustasin lõpuks minna ja riskida muusika nimel, süda enesel kooli korrast üleastumise pärast rahutu. Ühel päeval, kui proua Momine pidi esinema rahva ees treenitud hobustega, pidi teda keegi kontsertpolkat mängides trompetil saatma. Mominel oli selleks noodid kaasa võetud ja lootis, et kohal viibiva orkestri mängijatest keegi ehk selle pala ettekandega hakkama saab. Pala oli keerukas ja kõrgete nootide tõttu tehniliselt küllaltki raske. Ära öelda oli vastumeelne juba sellepärast, et mäng etendusel tõi vajaliku taskuraha sisse ja lubadus oli antud. Tsirkust hätta ei tohtinud jätta. Tsirkuse orkestris mängis küll kaks kornetimängijat, kusjuures mõlemad, nii Seevern kui ka Klasson, olid endised polguorkestri liikmed. Ometi ei saanud nad kõnealloleva muusikapalaga kuidagi hakkama ja ainsa väljapääsuteena nägid nad siis minu kutsumist. Kuna nad teadsid, et olen hommikupoolse harjutusaja ajal koolis, siis otsustasid nad mulle sinna järele tulla. Parajasti oli meil suur vaheaeg ja nõnda said nad minu segadust tekitamata kätte.

Tsirkus oli üles seatud Politseiplatsile ja meie gümnaasium asus Rüütli tänavas hoones, kus oli hiljem H. Treffneri gümnaasium. Nii polnudki kaugele minna ja varsti olime kohal, kus sain noodid kätte. Vaatasin need korraks läbi ja kuna olin juba võimeline ilma eelharjutusteta viise noodilehelt mängima, teadsin, et saan selle palaga hakkama. Kui olin loo lõpuni mänginud, lausus direktor Momine, kes mu seljataga seistes oli muusikat pealt kuulanud, mu õlale patsudades: „Vot, see on alles mängija!“

Tema kiidusõnade üle tundsin tõsist rõõmu, sest olin ju tegelikult tsirkuse täbarast olukorrast päästnud. Mind rahuldas teadmine, et olin auga õhtu eest makstud rubla ära teeninud.

Vahepeal oli mu vend Axel ka gümnaasiumi astunud ja koolikord nägi ette, et kahe venna koolisoleku puhul vanem neist poolest õppemaksust vabaks sai. Nii kasutasin seda soodustust ja kuna tsirkusest saadud rahaga poole maksust sain katta, siis tulin majanduslikult omadega läbi. Kõik ei läinud aga nii hästi, nagu seda olin eeldanud. Varsti tuli koolis ilmsiks, et mängin tsirkuse etendustel ja esinemine keelati. Mu salajane osavõtt orkestrisaateist alandas ka tunnistusel elukombed kolmele, kusjuures seal seisis märkus:

„Mängimise eest palagani orkestris isa juhatusel.“

Olin siiski õnnelikult pääsenud, sest kartsin isegi koolist väljaheitmist, mis tookordse valju korra juures poleks võimatu olnud.“

Esmatrükk August Nieländeri mälestusteraamatus

Taktikepi ja relvaga“
(1982, Stockholm)

Kino maale
EelmineMälestame
JärgmineEakad sünnipäevalapsed Kambja vallas