Sõjalisel operatsioonil osalemine on väga hea testimise võimalus

107
Aleksandr Gruško. Foto: Marina Loštšina

Terve elu Kambja vallas Tõrvandi alevikus elanud ning kolm aastat tagasi Tartusse oma kodu loonud nooremleitnant Aleksandr Gruško teenib märtsikuu algusest Iraagis Erbili õhuväebaasis jalaväekompaniis Estcoy-20 rühmaülemana. „Sõjalisel operatsioonil osalemine on kaitseväelaste jaoks sama loogiline ja oodatud teenistuskäik nagu arstile operatsiooni tegemine,“ selgitas ta oma otsust teisele missioonile minna.

Läbimõeldud elukutsevalik

Riigikaitsja elukutse ei olnud nooremleitnant Gruško eluunistus: „Lapsena meeldisid mulle ikka relvad ja sõjamängud, mul on päris palju pilte, kus on nägugi markeritega kamotatud. Tädi juba toona rääkis, et minust saab sõjaväelane. Aga mina tegelikult mõtlesin hoopiski ajateenistusest viilimise peale ja läksin pärast Ülenurme Gümnaasiumi lõpetamist hoopiski maaülikooli metsandust õppima,“ meenutas nooremleitnant Gruško.

Olgugi, et ülikoolis olid kõik vajalikud arvestused ja ainetööd õigeks ajaks tehtud, otsustas ta, et loodust ja metsa saab ka teistmoodi tundma õppida – võttis ülikoolist paberid välja, kirjutas Kaitseressursside Ametisse avalduse, et soovib asuda ajateenistusse, ja läks Kuperjanovi jalaväepataljoni. „Andsin sõrme, võeti rohkem kui käsi ning siin ma siis olengi. Ja jään,“ lausus ta. „Inimestel, kes jäävad kaitseväkke vaatamata sellele, et suht tihti on raske, ebamugav ja ebameeldiv, on patriotism, isamaa-armastus keskmisest suurem. Kindel on see, et kui sul pole tahet oma riiki, rahvast ja kultuuri kaitsta, ei ole see amet sinu jaoks.“

Pärast ajateenistust läks ta sõjakooli õppima. „Aga ma tundsin, et ma ei ole veel valmis inimeste juhtimiseks. Mul endal puudusid vajalikud kogemused ja kuigi õppetöös olin ma edukas, panin õpingud pausile ning läksin Scoutspataljoni.“

Rühm, mille liikmeks Gruško Scoutspataljonis toona sai, valmistus Mali missiooniks. Esimesele missioonile pääsemiseks pidi ta värske tegevväelasena tõestama ülematele, et tema tahe, oskused ning pühendumus meeskonnale ja ülesandele on kõrged. See õnnestus ning aastal 2018 suundus ta Estpla-28 koosseisus Aafrikasse välismissioonile. Sealt naastes oli tema veendumus, et temast saab hea ohvitser, tugevamaks muutunud. Ta läks tagasi Kaitseväe Akadeemiasse ja sai rakenduskõrghariduse sõjateadustes.

Teine missioon

Tänaseks on ta oma rühma juhtinud poolteist aastat. Ja kuigi kaitseväelase jaoks pole missioonil osalemine kohustuslik, ei olnud tal rühmaülemana erilist valikut. „ Ikkagi poolteist aastat nende poistega koos olnud, väljaõpet läbi viinud, õppused, raskemad hetked… Side on loodud ja ilmselgelt ei saa öelda, et „ma jään siiski Eestisse, vaadake ise, kuidas hakkama saate“. Ma tean, et saan nende peale loota ja arvestada. Ka nemad teavad, et mina võitlen nende eest samamoodi nagu nemad minu eest,“ selgitas ta. „Sõduri jaoks on sõjalisel operatsioonil osalemine väga hea testimise võimalus – sa treenid igapäevaselt pidevalt ja tahad ennast proovile panna, kas su oskused ja teadmised on ikka parimal tasemel, kas su pingetaluvus on piisavalt kõrge. Tooksin paralleeli arstiga – sa õpid kaheksa aastat ja järgmise kolmekümne aasta jooksul ei tee ühtegi operatsiooni. Sama on ka riigi kaitsmiseks treenitud sõduriga, kes pole missioonidel osalenud,“ rääkis ta sellest, miks kaitseväelaste jaoks on missioonidel osalemine tähtis.

Iraagis panustavad Eesti kaitseväelased Ameerika Ühendriikide juhitud operatsioonil Inherent Resolve Kurdistani armee ülesehitamisse. Jalaväekompanii Estcoy-20 ülesanded jagunevad kolmeks: neist kõige tähtsam on isikukaitseoperatsioonide korraldamine, lisaks ka õhuväebaasi julgeoleku tagamine ning kiirreageerimisüksuse mehitamine.

„Kohalikud on väga sõbralikud, abivalmid. See on osa islami kultuurist – kuna väed on siin Iraagi kutsel, oleme me nende külalised ja külalislahkust neil jagub,“ ütles Gruško. Seni üks huvitavamaid kokkupuuteid kurdidega oli tal ühe isikukaitseoperatsiooni ettevalmistamisel. „Kurdistani armee sõjaväebaasis võeti meid väga soojalt vastu. Kohalik diviisiülem, kindrali auastmes väärikas mees, tervitas meid puhtas eesti keeles. „Tere-tere, kuidas läheb?“ küsis ta ja kutsus meid oma kabinetti, kus rääkisime nii sellest, kuidas meil läheb kui ka tema kokkupuudetest Eesti sõduritega. Ta oli väga hästi meelestatud meie suhtes, tema kogemused olid väga positiivsed ja ta ütles, et eestlased on alati teretulnud ja ta on valmis meid igakülgselt toetama,“ rääkis ta.

Side koduvallaga on tugev

Kuigi mees ise elab juba kolm aastat Tartus, on side koduvallaga tugev – siin on tal palju sõpru, tuttavaid, endisi koolikaaslasi. „Aga eraldi tahaksin tervitada oma endist klassijuhatajat ja saksa keele õpetajat Karin Peda. Väga tore inimene, ülimalt hea õpetaja: õiglane ja heatahtlik. Ma usun, et ta tunneb mind ära, kuna kooliõpilasena pakkusin ma talle palju väljakutseid. Ehk tänu sellele on tal mõnevõrra lihtsam praeguste õpilastega hakkama saada. Jõudu ja tervist, õpetaja Peda,“ ütles ta.

leitnant Marina Loštšina
Estcoy-20 teabeohvitser

Kino maale
EelmineKambja lasteaeda väisasid külalised Lätist
JärgmineKuidas tuksub Eesti mehe süda?