-1.2 C
Kambja
Reede, 19.04.2024

Arhiveeritud sisu!

Artikkel on rohkem kui nelia aastat vana ja ei pruugi olla ajakohane. Arhiveeritud ajalehe artikli sisu takkajärgi ei muudeta!

Vajalik võib-olla värskema teabega tutvumine!

EsikülgKoduvalla arhiivPangodi vahtralehtedega tagasi Londonisse

Pangodi vahtralehtedega tagasi Londonisse

 

KÜLALINE METROPOLIST: Heliis õpetas Londonist tulnud Ruthile, kuidas vahtra viljadest nina  teha saab.
Foto: Eha Jakobson

Comenius projekt andis neljale meie sõpruskooli õpilasele ning kahele õpetajale Londonist septembri lõpus võimaluse tutvuda Unipiha algkooli igapäevaelu ning Eestiga.

Kui Duncan saadab mulle mobiiliga tagasiteel Londonisse sõnumi:“Kõik oli super!“ jään ma mõtlema.

Mida ta tegelikult selle all mõtles ning tundis?

Kas seda, et ta oli kolmeks päevaks metropoli ning oma kooli askeldustest vaba, eemal. Koos viimaste õitsvate ristikheinade ja võilillede, punetavate vahtrate ning lahkuvate haneparvedaga Eestimaa taeva all. Koos matkates pidi ta tahes tahtmata koos oma lastega nägema seda, kuidas Unipiha lapsed kummardasid mõne hilise raudrohu ning vereva kurereha õie juurde seda uudistama. Tõttasid selle leiust siis õpetajale teatama. Nägema, et igal taimel on oma nimi, mida Unipiha lapsed teavad ning teada tahavad. 

Et Pangodi meekarva metsad ning ning nende peegeldus järve vees on olemas reaalselt, kõigi meeltega tajutav, mitte video ega telepildi vahendusel. Et nemad ise on selle sees, saavad seda kogeda.

Kui lapsed järve äärsete vahtrate alt kirevaid vahtralehti korjavad ning Fyona need oma kimpu lisab, mõtlen seda vaadates tahes tahtmata. Homme lendab ta nendega tagasi Londonisse. Paneb need oma klassis vaasi ja koos Ruthi, Sophie, Neali ja Adraniga räägivad nad teistele Eestist. Väikesest riigist Läänemere kaldal, kus elab vähem inimesi kui Londoni ühes linnajaos. 

 

Õpetaja Eha:

Inglise lapsed olid õnnelikud ja väga rahul. Nad said esimest korda Londonist välja loodusesse. Nägid, et nii lihtne on minna metsa või järve äärde. Ei peagi selleks tunde Londonist välja sõitma.

Tegin neile kõigile hüvasti jättes suure- suure kalli. See väike kräsupeaga kohvipruun tüdruk küsis mult selle peale:“Kas sa homme ka tuled?“

Vastasin: „Ma ei saa. Pean koolis olema.“ „Tahtsin sind ka homme kallistada,“ ütles ta selle peale kurvalt.

Et emad ei muretseks, saatsid lapsed kodustele kogu aeg mobla kaudu pilte.. Ikkagi Venemaa piiri lähedal. Pidasid päevikut.

Õpetaja Evelin:

Matemaatikas olid inglise lapsed väga tublid, söögilauas ülimalt viisakad. Lõunalauas lugesime koos ühise w-koolide söögipalve :“Maa on mulle seda andnud, Päike seda valmistanud, armas Päike, armas Maa, tänan teid ma lõpmata.“ Õpetaja Eha aitas seda tõlkida.

Kokkusaamise tulemusena saime aru, et ühisõppimine, mis siis, et eri keeltes, on täiesti võimalik. Kuna oli lehtede kolletumise aeg, keskendusime sügise tundmaõppimise ülesannetele ja ühisele matkale.

 

 

Loetumad