Amsterdamis õitsesid juba tulbid

248
Koolijuhid Amsterdamis.

Märtsi viimase esmaspäeva varahommikul kell pool neli alustas kakskümmend Tartu maakonna koolijuhti bussisõitu Tallinna lennujaama poole, reisisihiks Amsterdam. Ei mindud ainult nautima tulpe, vaid uurima palju olulisemat ja tõsisemat teemat: Hollandi haridust ja et kas sealt ka midagi kõrva taha panna oleks.

Amsterdam on maailmalinn, uusajal (16.-17. saj) Euroopa tähtsaima sadama- ja kaubanduslinnana oma rikkuse kogunud kaugetest maailma nurkadest eelkõige maitseainete (muskaatpähkli) kokkuostu ja müümisega kogu Euroopas. Amsterdam asub merepinnast 2 m madalamal. Tema stabiilsuse tagab kanalite süsteem, mis väliselt tuletab veidi meelde Veneetsiat, kuid erineb sellest siiski põhimõtteliselt: Veneetsia on ehitatud vaiadele, kuid Amsterdami kanalid on kaevatud miljonite kätepaaridega. Merelt võidetud maa oli niisiis kulla hinnaga ja seepärast on ka kõik kanaliteäärsed 4-5-kordsed kaupmehemajad taeva poole välja venitatud ja tihedalt üksteise kõrvale surutud.

Aga ka mitte see uurimine polnud meie reisi eesmärk, kuigi sellest mööda vaadata ka ei saanud – kõik käigud tegime jalgsi ja lahtiste silmadega.

Kõigepealt praktika…

Juba saabumise päeval oli meil võimalus külastada väikest 6-klassilist linnakooli. Kõigepealt tundus, et suurem osa rahalistest vahenditest paigutatakse mitte limpsitud-klantsitud (euro)ruumidesse, vaid õppevahenditesse.

Muidugi on Hollandi lapsed täiesti „kodus“ arvutikasutuses, kuid nad ei pinguta sellega üle. Selle asemel on klassiruumides hulgaliselt manipulatiivseid (käega katsutavaid) materjale, mida kasutatakse matemaatika-, loodusõpetuse-, keele- jpm tundides. Kätega materjalide kuju ja ruumi tajumine annab lapse ajule väga konkreetse nn ruumilise signaali, mis aitab tal asjadest aru saada ja oma võrgustikesse sobitada. Ainult silmadega üle ekraani libistades sellist efekti ei saa. Klassiruumid on küllaltki avarad ja kujundatud väga loovalt ja funktsionaalselt. Siin ei ole igavaid pingiridasid isikupäratute koolipinkidega, vaid väikesed mitmesugused õpikeskused, kus saab viljelda mitmesuguseid õpitegevusi.

Kõige olulisemaks peetakse koolis vaimset keskkonda ehk väga tähtis on meeldiv suhtlemine, oskus seletada oma tundeid ning meeleolu klassis. Selleks on klassis olemas eri värvi emotsioonimütsid, mille laps valib vastavalt oma meeleolule ja selgitab, miks ta nii tunneb. Ilusad ruumid ja asjad on teisejärgulised. Heaks õpetajaks peetakse inimest, kes suudab alati jääda rahulikuks ning loob klassis meeldiva õhkkonna.

…ja siis teooria

Selle järele tuli vantsida kesklinna ajalooliste hoonete keskelt kaugemale moodsamate kvartalite poole. Hogeschool van Amsterdam (rakenduskõrgkool) on Amsterdami ülikooli üks kolledž, kust võib saada bakalaureusekraadi 90 erialal, nende hulgas ka põhikooliõpetaja.

Pedagoogikateadlane Marco Snoek rääkis meile kõigepealt koolisüsteemist, mis on sarnane Saksamaa omale: kahe- kuni nelja-aastased lapsed käivad lasteaias ja siis algab koolikohustus. Huvitav on see, et nad tulevad kooli just siis, kui on saanud nelja-aastaseks, mitte kindlal õppeaasta alguskuupäeval. Muidugi on õppetöö sellel nn eelastmel pigem nn „pehme maandumine“, kus tutvutakse koolielu rutiinidega, harjutatakse sõbraks olemist, kuid muidugi ka lugemise-kirjutamise-arvutamise eeloskusi. Väga tihti on tegemist eriealiste laste rühmadega.

Tõsisem töö algastmes tehakse 6-12-aastaste klassides, kust pärast tasemetestide sooritamist jätkatakse juba kolmel suunal, mille väljund (nelja aasta pärast) on kas ametikool, rakenduslik kõrgkool või akadeemiline kõrgkool. Võib ju öelda, et 12-aastasele lapsele on üpris keeruline sobilikku õpiteed valida, kuid esimene valik on siiski nii paindlik, et tulemustele vastavalt on võimalik kooliharu hiljem muuta.

Tundub nii, et väga palju rõhku pannakse hea inimese kasvatamisele: sõbralikuks, mõistvaks, teisi arvestavaks – selliseks inimeseks, kes toimib ühiskonnas sotsiaalse vastutustundega. Kolledži fuajees tabasin plakati „Be kind, flex your mind“ (Ole hea/mõistev, painuta oma vaimu), mis kutsub headusele ja tolerantsusele.

Kuna Marco Snoek on õpetajaid õpetav professor, siis rääkis ta põnevalt ka õpetajaharidusest, õpetaja identiteedist, karjäärist ja selle mitmesugustest külgedest. Kõigepealt – erinevalt meist – on õpetajaks õppimine äärmiselt praktiline tegevus: kõik see, mis loengutes on läbitud, proovitakse kohe ära koolis. See tähendab ühtlasi, et suurem osa koole ongi praktikabaasideks. Õpetajaks saades ootab ees kas vertikaalne või horisontaalne karjäär ja oleneb inimesest, kes millise valib – või saab mõlema suunaga hakkama. Vertikaalne tähendab enamasti tõusu ametikohal (õppejuht, õpetajate grupi ülem jms). Horisontaalne aga tähendab kasvamist ja arenemist õpetajana, oma maailmapildi laiendamist, süvenemist oma erialasse ja lõpuks ka teiste (kolleegide) õpetamist. Õpetajaks olemine peaks olema pidev arenemine ja täiustumine.

Meie koolijuhtide küsimusele „Mis on Hollandi kooli kõige raskem probleem?“ vastates oli professor napisõnaline: „Laste õpimotivatsioon“. Kas ei tule tuttav ette?

Siiski oli professor Snoek optimistlik, sest üha uusi omanäolisi koole on tekkinud just Amsterdamis, kus püütakse leida teisi lähenemisi. Üks meetod on näiteks eriealiste õpperühmad, kus õpilased õpetavad üksteist.

Ning tulbid?

Ehk Amsterdami identiteedi üks osa? Muidugi on need seal olemas, suurtes pottides linnaväljakutel, tänavanurkadel, akende all. Märtsi lõpus küll veel mitte täisõites, kuid kohe puhkemas. Tulpidest rohkem on seal vist ainult jalgrattureid…

Kuid Rembrandti kodulinnast ei saa lahkuda, külastamata nende kuulsat Rijksmuseumi – kunsti– ja ajaloomuuseumi. Võimas kunstielamus süvenes veelgi, kui oli näha, kuidas lapsi haritakse nii ajaloos kui kunstis: muuseumiõpetajad istuvad lastega mõne maali juures, haarates lapsi kaasa vestlusse, juhatades neid pildi sisse – ajalukku, inimeste eludesse… Neid lastegruppe oli tõeliselt palju, igas mitte enam kui 14 last.

Kaks ja pool päeva Amsterdamis olid kahtlemata viljakad, lisades meie maailmapilti nii mõnegi meeldiva noodi, andes mõtteainet edaspidiseks.

Kambja vallast käisid Amsterdamis Ülenurme gümnaasiumi direktor Olev Saluveer ja õppealajuhataja Merje Aavik, Kambja kooli õppejuht Ave Sillaste ja Unipiha kooli direktor Eha Jakobson. Aitäh vallavalitsusele meie lähetuse toetamise eest! Täname ka sõidu organiseerijaid Karin Kütti ja Ardi Küünalt Tartumaa koolijuhtide ühenduse juhatusest!

EHA JAKOBSON
AVE SILLASTE

Kino maale
EelmineJüripäev põllumajandusmuuseumis…
JärgmineTule vaata Tartumaa tantsupeol oma valla kollektiive!