Žürii eripreemia Sten Roosi muinasjutuvõistlusel
„Ükskord ammu-ammu… Keda huvitab see, mis oli ammu-ammu. See on IGAV. Mul on parematki teha, kui lugeda juttu, mis toimus kümneid või sadu aastaid tagasi. Mis kasu ma sellest saan?“ mõtles Peeter. Ta on pealtnäha täiesti tavaline poiss, saab kõigiga hästi läbi ja on õpetajatele terve oma kooliaja muljet avaldanud. Kuid naeruse näo taga on hoopis midagi muud. Tegelikult on ta väga kurb, ta ei talu kuigi hästi stressi, eriti nüüd, kui ees on kooli lõpetamine. Pidev surve saada häid hindeid, käia võistlustel ja kartus tuleviku ees on söönud Peetri peaaegu rõõmust tühjaks.
Kord sai ta vene keele tunnis kahe. See oli talle nii suur šokk, mis pani ta koolist puuduma terveks nädalaks. Kodus sattus talle näppu Andrus Kivirähki „Rehepapp“. Ta luges raamatu ühe õhtuga läbi ning sattus sellest nii vaimustusse, et veetis terve järgmise päeva krattide uurimisega. Ja nüüd, kui koduste tööde hulk aina kasvas, tundus krati omamise mõte Peetrile aina ahvatlevam.
Ta hakkas ehitama koolikratti, kes tuleks tema abistamisega suurepäraselt toime. Kooliasjadest poisil õnneks puudust ei olnud, kuna igal aastal soetatakse miskipärast uued. Krati peaks pani ta ühe oma vana pinali ja toppis selle vana entsüklopeedia lehtedest paksult täis. Krati keha tegi ta vanast koolikotist ja selle sisse said vanad õpikud, eriti keskendus ta vene keelele. Käteks ja jalgadeks sai käputäis peaaegu kasutamata pliiatseid. Kasutust leidsid ka Adidase tossud, millest Peeter oli välja kasvanud.
Lõpuks sai krati keha valmis ja nüüd oli vaja hinge. Selleks pidi minema keskööks ristteele ja ootama Vanapaganat, kellele kolm veretilka anda. Õnneks meenus Peetrile Rehepapp, kes tüssas Vanapaganat punaste sõstardega, kuid kahjuks talvel selliseid ju ei leidu.
Peeter tuhlas terve maja segamini, et saada midagi verega sarnast. Ketšup oli otsas, aga maasikamoosiga poleks kuidagi saanud Vanapaganat tüssata, mis sest, et ta raamatute põhjal nii juhm tundus olevat. Ja äkki lõi poisile pähe – keldris oli ju veel punasesõstramahla. Ta krahmas pipeti, et veretilgad näeksid usutavamad välja, ja hankis vajaliku andami.
Ristteel tõmbas külm põhjatuul, aga plaani ei tohtinud pooleli jätta – hinded peavad paranema, ta peab tulevikus arstiks saama.
Äkitselt ilmuski Põrgu peremees. Räägiti, et tal on kaks suurt keerdus sarve, pikk saba, millega ta võis lugedes raamatut hoida, ilma et käsi kasutama peaks, küüned, mida nähes küünetehnikud minestaksid. Aga see tegelane polnud mitte ligilähedastki. Tal oli peas nokats, millel oli sulaselges inglise keeles kirjas rock n’ roll ja läbi mütsi oli näha paari mugarikku. Seljas olid tal dressid. Sabast polnud jälgegi ja küüned – neid polnud õieti ollagi. Tema vanuseks võis pakkuda kõige rohkem 30.
Peeter astus tegelasele lähemale ja küsis väriseva häälega: „Kas Teie oletegi Vanapagan?”
Kahtlane kuju silmitses poissi kurjakuulutava pilguga ja vastas: „Jo- jou- jou. What’s up! Ikka mina, Vanapagan. Asja kah või kutsusid mind niisama ja segasid ilmaasjata. Tee kähku, mul Põrgus praegu selline raju heavy metal-kontsert pooleli. Kõik vaesed Põrgu hinged on täiega sillas, isegi Stalin ja Hitler võtsid kidra kätte ja hakkasid tsämmima.”
Peeter oli pahviks löödud, aga ta võttis end kokku ja lausus kartlikul ja ebakindlal häälel: „Üks kratihing palun.”
Vanapagan kohkus poisi soovist, sest juba sada aastat polnud keegi seda küsinud. Keegi ei julgenud enam temaga ärigi teha.
„Olgu nii. Las ma arvutan, üks hing – see teeb…,” vanapagan arvutas näppudel, mis valmistas talle kõvasti raskusi, „kaks veretilka, pluss käibemaks, kokku kolm veretilka.”
Vanapagan võttis dressipükste taskust vana narmendanud ja tolmuse paberilehe ning ulatas selle värisevale poisile.
Peeter rullis selle lahti ning nägi pikka nimekirja. Ta lisas ka oma nime ja teeskles näpu lõikamist. Vanapagana pärast ta ei muretsenud, sest too oli liiga hõivatud kõrvaklappidest Hitleri kitarrisoolole kaasaelamisega. Peeter ulatas lehe Vanapaganale tagasi ning too kadus nelja tuule poole.
Poiss lippas koju nii kiiresti, kui suutis. Ta lõi ukse pauguga lahti ja hakkas kratti otsima. Voodi alt kostis krabinat. Peeter koputas vastu peatsit ning kohe ilmus välja kratt koos vene keele töövihikuga.
„Tere, mina olema Vasja, sinu ustav kratuška. Mina teenima sind surmani, sa pead kähku tööd andma mulle,” kõneles kratt tugeva venekeelse aktsendiga.
„Olen vist vene keele õpikutega üle pingutanud,“ mõtles veidriku looja. Poiss andis kohe kratile töö kätte – ajalooreferaadiga oli kõige kiirem.
Järgmisel hommikul krahmas ta kiiresti koti, krati kirjutatud töö ning tormas kooli poole. Hiljem kodus eKoolist tulemusi vaadates ehmatas teda üks ilus punane kaks. Temale parimale ajalootundjale, oli selline pauk küll selgest taevast.
Kui Peeter süüdlase üles leidis, oli Vasja ümbritsetud kümnetest raamatutest ja ise üsna räbaldunud olekus. Paari pilguga oli Peeter aru saanud, et krati õigekirjaülesanded olid mingis eesti ja vene keele ristandis.
Pärast seda uuris Peeter Vasjalt: „Kuule, mis sa sinna eilsesse töösse kirjutasid?
„Too olema minu kõige parem jutt. Kas meeldis? Terve öö otsa mina vaeva nägema, et Teile mitte pettumust valmistada,” rääkis Vasja, silmad elevil. „Ega mina mitte välja mõtlema, kõik sulatõsi. Kirjutasin, kuidas mu vaarisa kratt Petja oli Stalini käsutuses ja kuidas ta Adolf Hitleri kratiga kaarte tagusid. Siis ma veel kirjutama, kuidas mu vanaisa kratt Maksim kukutas Stalini käsul Hitleri impeeriumi, sest Hitleril olevat olnud liiga palju kratte…” jutustas Vasja. Mida kauem Vasja rääkis, seda pingsamalt Peeter kuulas.
Nagu niuhti oli õhtust saanud hommik – Peeter ja Vasja olid öö läbi jutustanud. Mõlemad õppisid midagi uut ja olid hämmingus, mida nad üksteise kohta teada said. Tol hetkel tegid kaks uhiuut sõpra omavahel lepingu. Vasja lubas õpetada Peetrile vene keelt ja Peeter seevastu kratile oma emakeelt.
Varsti Peetri hinded paranesid ja stress oli kui pühitud. Peale õpiabi oli Vasja Peetrile ka sõbra eest. Vasja eesti keelgi kõlas juba inimese moodi ning kratil polnud enam mitte ainult sugulaste elulugu peas, vaid ta võis ette lugeda ka Konstantin Pätsi eluloo.
Kui kätte jõudis kevadise eksami päev, oli Peeter närvis. Õhtul enne seda ei olnud ta kordagi raamatuid käest pannud, et kõik ikka üle kontrollida. Mida lähemale kurjakuulutava eksami algus jõudis, seda närvilisemaks Peeter muutus. Kõiksugused mõtted tuhisesid ta peast läbi. Kui õpetaja oli andud käsu töö alustamiseks, pööras Peeter kartlikult ümber ning hakkas lahendama. Tööd tehes ei parandanud Peeter kordagi, vaid kirjutas pidurdamatult, üritades meenutada Vasja õpetusi ja märkusi. Oma üllatuseks tegi ta klassi parima töö. Ta sai direktorilt käskkirja ning lõpetas kooli viitega.
Kuna Peetri hinded olid nii head, sai ta kohe tippgümnaasiumi sisse ning nad jätkasid ka seal Vasjaga oma koostööd. Arstiks ta enam ei tahtnud – temast sai vene keele õpetaja väikses maakoolis. Vasja aga purjetas Euroopasse ja hakkas tudengeid juhendama. Hoolimata oma väiksest kasvust, oli ta seal väga tähtsas nimekirjas. Ainult sõna „IGAV“ oli kadunud mõlema kõnepruugist.
