Kõikjal Eestimaal on palju uudistamisväärset näha ja kuulda

469

„Oleme veelkord kogenud, et Eestimaa elab jätkuvalt ka maapiirkondades,” märgib Hella Sule reisikirjas, mis tutvustab Kambja piirkonna pensionäride klubi Tammeke reisiseltskonna juulikuist ringsõitu Lääne-Virumaa ja selle naabruskonna huvipakkuvatesse paikadesse.

Põnevast Kiltsi mõisast kaunisse Eisma randa

Esimene peatus oli Kiltsi mõisas. Kiltsi loss on säilinud tänu sellele, et siin asub kool juba alates 1920. aastast. Klassiruumides ringi liikudes tunned, et oled lossis. Seintel on säilitatud endisaegsed mustrid ja ornamendid. Seintel on stendid, mis tutvustavad mõisa omanikke.

Aastail 1816-1846 kuulus loss meresõitjale Adam Johann von Krusensternile. Tema juhtimisel teostati esimene Vene ümbermaailmareis

(1803-1806), mille põhjal ta koostas “Lõunamere atlase”, mis oli täpseim merekaartide kogumik Vaikse ookeani kohta XX sajandi alguseni. Admiral oli seotud paljude mereekspeditsioonide ettevalmistamise ja juhendamisega. Kiltsis tegutseb Adam Johann von Krusensterni nimeline MTÜ, mille eesmärgiks on mõisaansambli arendamine ja admirali mälestuse jäädvustamine.

Edasi suundusime Väike-Maarja „Georgi Majja”. Aleviku ajalugu on tihedalt seotud Georg Lurichi nimega, selle maja krundil asetses XX sajandi algul Kaarma kõrts, mida pidasid Georg Lurichi vanemad ja kus nägi ilmavalgust ka tulevane maadluskuulsus. Selles kõrtsis käis Lurich noormehe-eas „timpsaiu“ ja „vurtsuvett“ maiustamas. Praegune omanik on hoonesse kavandanud hubased kõrtsi- ja kaupluseruumid, andes nendele „Georgi“ nime. Kuna olime varakult teele asunud, otsustasime „Georgi Söögitoas“ võtta kerge eine.

Edasi viis tee meid Porkuni paemuusemi. Porkuni järve keskel asuvale saarele rajati 1479. aastal linnus, mis hävis Liivi sõja ajal. Järele jäi vaid väravatorn. Aastasadu Porkuni mõisa juurde kuulunud torni on säilitamise huvides renoveeritud. Peale Teist maailmasõda kuulus torn Porkuni koolile.

Läbi torni viie korruse on võimalik saada ülevaade Eesti rahvuskivist – paekivist. Ekspositsioon tutvustab paekivi tekkelugu, kivistisi, levikut ja kasutust. Siin on rikkalik kollektsioon paenäidiseid üle Eesti. Torni tipus asub vaateplatvorm. Siit saab heita pilgu Porkuni järvele, mõisakompleksile ja ümbruskonnale. Giidi saatel tutvusime nii muuseumi kui torni ümbritseva hoonetekompleksiga.

Aeg läks ruttu ja meid ootas Mädapea mõisa ja flokside kollektsiooniaia külastamine. Rakvere lähedal asuvat Mädapea mõisa, ühekorruselist punastest tellistest puitverandadega häärberit on esmamainitud 1425. aastal. Käesoleval ajal eksponeeritakse Mädapea mõisas kaasaegset eesti kunsti ja käsitööd. Püsinäituseks on Aivar Juhansoni šaržid, mida on välja pandud üle 800 pildi.

Kollektsiooniaia eesmärk on tutvustada lähemalt erinevaid taimi ja aretajaid, perenaise lemmikuteks on floksid ja neid on tal aias 1500 sorti. Samas tehakse ka taimede vaatlusi kohanemisel Eesti kliimas, aretatakse, paljundatakse ja müüakse kollektsioonis olevat materjali.

Kollektsioonidest on aias veel pojengid, sirelid, hortensiad ja sibul-lilled.

Mõisas korraldatakse laatu, toimuvad koolitused ja kursused. Traditsiooniks on saanud iga aasta augustikuu esimesel nädalavahetusel rahvusvahelise floksipäevade korraldamine.

Külastasime ka Altja rannaküla, kus majad paiknevad piki ühte külatänavat. Altja neemel on taastatud võrgukuurid. Külas on ka kiigeplats ning rahvuslikke roogi pakkuv Altja kõrts.

Kui päev oli jõudnud õhtusse, siirdusime ööbima Eisma külalistemajja, mis asub Eisma küla serval. Seal oli kunagi rahvamaja, mis ehitati külarahva oma jõudude ja vahenditega 1928. aastal. Hiljem asus seal Raamatukaubastu suvila, mis oli puhkuse veetmise kohaks väga paljudele. 2001. aasta jõulude ajal põles vana suvila maha. Nüüd on selle asemele kerkinud uus ja kaasaegne külalistemaja.

Paar sammu peamajast eemal asusid neljakohalised mugavad kämpingumajakesed, milles me ööbisime.

Kuulsast Käsmu külast taasarenevasse Arkna mõisa

Hommikul, pärast maitsvat ja rikkalikku einet asutasime end taas teele – sihtpunktiks Käsmu meremuuseum. Muuseum on eramuuseum, mis koosneb Aarne Vaigu kogust ja asub 1993. aastast tsaariaegse piirivalve kordonihoones. Eksponaate on palju ja need kajastavad kõiki merega seotud valdkondi – meresõitu, kalapüüki, salakaubavedu. Samas tutvustatakse ka merd kui foto- ja kujutava kunsti objekti. Aarne Vaiku kuulates ja eksponaate vaadates saime huvitava pildi kuulsa kapteniküla ajaloost, legendaarsetest kaptenitest ja paljudest laevadest.

Kuulsust on Käsmu kogunud kaptenite külana. Tegelikult oli see pigem naisteküla, sest igal aastal oli merel ära umbes 150 meest. Laevadelgi olid ikka oma naiste ja tütarde nimed (Elna, Liisa, Maia, Linda, Salme…). Külas oli ideaaliks kapteni elukutse, mis määras elustiili ja seadis kõigile omad nõudmised. Käsmu omapäraks olid valged kaptenimajad ja kõrged lipumastid. Valge värv oli kaptenite privileeg.

Vaatasime ka Kabelimäel asuvat Dellingshausenite kivikabelit ja külastasime Käsmu puukirikut, kus on Tallinnast Rootsi-Mihkli kirikust pärit orel, mis arvatakse olevat üks Eesti vanemaid.

Kalmistul on põlvitava naise figuuriga hauamonument, mida peetakse Eesti kaunimaks hauamonumendiks. See on püstitatud kaugsõidukapteni Oskar Tiedemanni noorelt surnud tütre Signe mälestuseks. Kunstnik on Juhan Raudsepp.

Jätsime hüvasti Käsmuga ja siirdusime Viinistusse tutvuma sealse kunstimuuseumiga. Saalides olid eksponeeritud sadade eesti kunstnike loomingut läbi aegade. Kunstikogu omanikuks on Jaan Manitski.

Viinistust viis tee meid Pärispea poolsaarele. Käisime kõige põhjapoolsemal Eesti maanukil, mis paikneb Pärispea poolsaarel Purekari neemel.

Meie viimaseks sihtpunktiks oli Arkna mõis, mis asutati 1772. aastal. 1922. a kolis hoonetesse Virumaa põllutöökool ja 1936. a loomakasvatuskool, mis oli seal kuni 1993. aastani. Nõnda hoiti järjepanu 71 aastat Arkna mõisa kompleksi terve ja elusana.

Pärast sellele heale ajastule järgnenud kahekümneaastast tühjana seismist on hakatud Arkna mõisahoonet taas otsast korrastama. Hoonel on nüüd korralik katus ja akende restaureerimisega ollakse lõpusirgel. Lisaks ajaloolisele mõisahoonele on säilinud paljud kõrvalhooned ja liigirikas kaitsealune park. Praegu on mõisas 500 loomaga piimakari, toorpiimast toodetakse kohapeal käsitööjuustuna 11 eri sorti juustu, mida saime ka degusteerida ja kaasa osta. Kasvamas on 23 000 mahedat mustsõstrapõõsast, lähiajal on lisandumas sama palju õunapuid. Arkna mõis on arenemas isemajandavaks üksuseks koos põllumajanduse, turismi ja kogukonnaga.

Tänasime Arkna töötajaid, kes meid vastu võtsid ja oma tegevusi tutvustasid ning oligi aeg asuda koduteele.

Au ja kiitus meie bussijuhile ning mõnusale reisiseltskonnale, et meie kaks muljeterohket reisipäeva ladusalt möödusid. Oleme veelkord kogenud, et Eestimaa elab jätkuvalt ka maapiirkondades.

Suur tänu Kambja vallavalitsusele, kes meie ettevõtmisi ka seekord toetas.

Ilusat suve jätku soovides

HELLA SULE

Kino maale