Lahti muukides kaevuvee reostumise müsteeriumit

215
Käest lastud korrast ära kaev. Foto: Kliimaministeerium

Ikka ja jälle võib lugeda meediaväljaannetest inimeste kurtmisi vee kvaliteedi pärast. Loo fotolt vaatab aga vastu käest lastud korrast ära kaev…

Inimesed ei teadvusta tihti, et oma kaevu korrasoleku eest ei vastuta keegi muu kui omanik ise. Näiteks on üheks väga levinud probleemiks liiga madalad kaevurakked, lisaks asuvad salvkaevud ka liiga madalates kohtades, andes nii pinna- ja liigveele vaba pääsu kaevu. Majapidamiste puur- ja salvkaevud saavadki oma vee just maapinnalähedastest põhjaveekihtidest, mis on inimtegevusest kõige rohkem mõjutatud.

Kuidas saada salvkaevust kvaliteetset joogivett?

Salvkaevu konstruktsioon peab olema selline, et see kaitseks põhjavett reostuse eest, tagaks kaevu vettandva osa pudedate ja varisevate setete toestuse ning soovitud veehulga. Et välistada saastunud vee sissevool, peavad kaevurakked ulatuma vähemalt 70 cm kõrgusele maapinnast.

Kaev tuleb katta kaanega, et takistada sademevee, kõrvaliste esemete ja elusolendite kaevu sattumist. Luuk ja kaas olgu tihedad, lukk terve ning tuulutustoru koos kübara ja putukavõrguga. Kui kaevukaane alla on paigaldatud soojustusmaterjal, tuleb seda puhastada.

Vahetu päikesepaiste käes olevas kaevus tõuseb temperatuur suviti väga kõrgele. Seepärast tuleb suveks kaanealune materjal eemaldada, et see ei muutuks bakterite kasvulavaks.

Salvkaevu ümber tuleb rajada veelukk, mis hoiab ära vee sissevoolu maapinnalt.

Salvkaevu konstruktsioonis tohib kasutada vaid selliseid tooteid ja materjale, mis on ohutud nii keskkonnale kui ka inimese tervisele.

Kaevu sisemust tuleks visuaalselt kontrollida vähemalt kord aastas. Vee värvus, sade ja maitse annavad küll üldpildi vee kvaliteedist, kuid ei näita siiski võimalikku bakterioloogilist või keemilist reostust. Seetõttu on vajalik kord paari aasta jooksul võtta ka veeproov ja lasta seda laboris analüüsida.

Salvkaevu remonttööd ja puhastamine on mõistlik ette võtta suvisel perioodil, kui põhjaveetase on kõige madalamal.

Kuidas omanik võib tahtmatult ise oma kaevu vett reostada?

Reostus võib kaevudesse sattuda omanike enda tegevuse(tuse) tõttu, kui salvkaevu ümbrus on jäetud hooldamata. Omanik saab omalt poolt ära teha nii palju, et väldib potentsiaalsete reostusallikate sattumist salvkaevu vahetusse ümbrusse, jälgib visuaalselt salvkaevu olukorda, võtab regulaarselt veeproove ja toimetab need laboratooriumisse ning vajadusel reageerib kiirelt reostuse tekkimisele. Salvkaevu hooldamistööde hulka kuuluvad kaevu süvendamine, sette väljapumpamine, murenenud kaevurakete väljavahetamine, raketevaheliste pragude tihendamine, kaevu suudme ümbruse tihendamine savilukuga, rakete pesu ja vajadusel kaevukaane väljavahetamine. Kõik salvkaevud tuleks pärast rajamist või ümberehitamist desinfitseerida, kuna nende tööde tagajärjel võib salvkaevust võetav vesi saastuda.

Kõigi kaevudega seotud tööde tegemise võiks usaldada asjatundjatele. Puurkaeve võivadki rajada, ümber ehitada ja lammutada isikud, kellel on majandustegevuste registris hüdrogeoloogiliste tööde tegevusluba.

Kuidas hinnata puurkaevu seisukorda?

Visuaalse vaatlusega on puurkaevude tehnilist seisukorda keeruline hinnata, küll aga on selleks olemas professionaalsed meetodid. Mingil juhul ei tohi puurkaevu maapinnale ulatuv manteltoru osa olla nähtavate vigastustega ning kaev peab olema suletud kaanega.

Geofüüsikalised meetodid võimaldavad kontrollida puurkaevude konstruktsiooni, juhtides kaevu sonde, elektrilisi signaale või laineid. Näiteks kavernomeetria on meetod, kus puurkaevu viidud sond mõõdab üle kaevuõõnes esinevad õnarused ja kitsused, võimaldades suhteliselt suure täpsusega määrata puurkaevu läbimõõtu selle eri osades, manteltorude paigaldussügavust, nende ühenduste asukohti ja ka kvaliteeti. Kivimite tiheduse mõõtmise geofüüsikaline meetod võimaldab puurkaevus määrata kivimikihtide lasuvuspiire ja hinnata manteltoru taguse isolatsiooni kvaliteeti.

Puurkaevuõõne videovaatlus võimaldab vaadelda puurkaevu sisemust ja nähtut salvestada. Kaevu saadetakse kaabli otsas spetsiaalne kaamerasond, mis puurkaevu õõnt valgustab ja võimaldab seda filmida. Videouuringu abil saab määrata veetaset puurkaevus, manteldus- ja puurimissügavust, anda hinnangut vee liikumisele kaevus, leketele ning torutaguse isolatsiooni kvaliteedile, torude ja filtrite sisepinna seisundile, filtrite ummistumisele ja ka ümbritsevate kivimite koostisele.

Halvas seisus puurkaev – oht põhjaveele

Kaevuomanik on kohustatud konserveerima üle ühe aasta kasutusest väljas olnud puurkaevu. Samuti peab ta lammutama kasutamiskõlbmatu, põhjavee seisundile ohtliku või kasutusotstarbe kaotanud puurkaevu, kuna sellised kaevud on põhjaveele suureks ohuks.

Soovides pikalt kasutamata puurkaevu uuesti kasutusse võtta, tuleb korraldada kaevu puhastuspumpamine. Seda ka siis, kui puurkaev võetakse kasutusele rohkem kui neli kuud pärast selle rajamist.

Kui keegi leiab looduses mahajäetud ja ilmselgete kahjustustega puurkaevu või sellise, mis ei ole kaanega suletud, tuleks sellest teavitada Keskkonnaametit või kohaliku omavalitsuse üksust.

Kaevule kohta valides kavanda ka reoveesüsteem

Samaaegselt kaevu asukoha valikuga oleks mõistlik kavandada ka reovee puhastamise süsteem – nii väldid kaevust võetava vee kvaliteedi halvenemist.

Reovesi võib sattuda kaevu lekkivatest torustikest ja kohtkäitlussüsteemidest, kuid bakteriaalne reostus võib pärineda ka heitveest. Ka kuivkäimla korral tuleks kasutada lekkekindlat mahutit, et vältida põhjavee reostust. Kui soovitakse septiku või omapuhasti väljavoolu immutada maasse, siis peab selleks olema nõuetekohane imbväljak.

Kohtkäitlussüsteemi rajamisel tuleb jälgida selle kaugust puurkaevust. Heitvett maasse immutades peab vahemaa puurkaevuga olema vähemalt 60 m (hooldusala 10 m ja lisaks puurkaevu sanitaarkaitseala 50 m). Salv- ja puurkaevu kümnemeetrise ulatusega hooldusalal ei tohi olla põhjavett ohustavaid reoveetorusid ega muid kanalisatsioonisüsteemi ehitisi. Oluline on ka, et omapuhasti paikneks joogiveekaevude suhtes allanõlva ning põhjavee liikumissuuna suhtes allavoolu.

Salvkaevude ja madalate puurkaevude kasutamisel on eriti kaitsmata või nõrgalt kaitstud põhjaveega  piirkondades oht kaevust võetava vee mikrobioloogiliseks saastumiseks. Sellistel aladel võib põllumajanduslikku päritolu või rikkis kohtkäitlussüsteemidest tulev reostus jõuda kaevudesse kiiresti, mõningatel juhtudel vaid mõne tunniga. Suureks ohuks on ka majapidamiste korrast ära kohtkäitlussüsteemid ning mahajäetud likvideerimata salv- ja puurkaevud. Sageli tuleneb mikrobioloogiline saastatus inimese enda tegevusest – reoveepuhastit ei hooldata või tühjendatakse septikut perioodiliselt kas põllule või oma kinnistule.

Mida teha, kui kaevuvesi ei tundu õige?

Iseenesest ei ole kaevust võetav vesi steriilne, kuid mikroobide arvu määramine aitab hinnata ega vees pole haigustekitajaid. Kui mikroobide sissetung on tuvastatud, on tähtis võimalikud saastumise allikad kiiresti kindlaks teha ja võtta kasutusele meetmed olukorra parandamiseks. Kui joogivees on tunda kõrvalist maitset või on muid kaebusi, siis tasub pöörduda Terviseameti poole, kes annab nõu meetmete kohta, mida on võimalik ette võtta tervise kaitseks vee saastamisest tingitud kahjuliku mõju eest.

Ka riik paneb õla alla

Alates 2018. aastast tegutseb hajaasustuse programm, mille eesmärk on tagada hajaasustusega maapiirkondades elavatele peredele head elutingimused ja aidata seeläbi kaasa elanike arvu püsimisele hajaasustusega maapiirkondades. Programmi raames toetatavateks tegevusteks on muuhulgas ka majapidamises joogivee kättesaadavuse tagamine ja elamu heitvee nõuetekohase kanaliseerimist tagava süsteemi rajamine.

Toetust on võimalik taotleda kohalikust omavalitsusest, kes pakub taotlejale ka vajalikku infot meetme tingimuste kohta. Selleks aastaks on toetuste vastuvõtmine lõppenud ja programm suletud, küll aga avatakse tuleval aastal programm taas.

Loe lisaks

Kes soovib kaevude korrashoiu kohta lähemalt lugeda, soovitame sirvida 2020. aastal Keskkonnaministeeriumi tellimisel ja OÜ Eesti Keskkonnauuringute Keskuse juhtimisel tehtud „Hajaasustuspiirkondade joogivee kvaliteedi ja -süsteemide uuringut“. Uuringu raames koostati ka „Juhend hajaasustuspiirkonnas paiknevate majapidamiste kaevude joogivee nõuetekohasuse saavutamiseks ja terviseohutuse tagamiseks“, mis on kättesaadav Kliimaministeeriumi kodulehel.

Joogivee nõuete ja salvkaevu desinfitseerimise kohta saab lugeda Terviseameti kodulehelt.

Keskkonnaameti kodulehel on kättesaadavad salvkaevude ja puurkaevude rajamisele kohalduvad nõuded ja juhendid.

Kersti Türk
Kliimaministeeriumi veeosakonna nõunik

Kino maale
EelmineHelkur loob turvalisust
JärgmineUued töötajad Kambja Vallavalitsuses