Kas 95 eluaastat on vähe või palju?!

531

Minu esimene kohtumine Ainoga jättis soojuse südamesse ja andis sõnadele „vana“ ja „eakas“ palju värvirikkamad varjundid. See kohtumine leidis aset enam kui aasta tagasi ühel kärekülmal talvepäeval.

Seekordne kohtumine toimub imelisel kevadhommikul, kus loodus on täis tärkamist, puhkemist, vidinat ja sädinat. Ainol on lillepeenrad juba korda tehtud ja nagu ta ise täpsustavalt lisab: „Üleeile kastsin ka väetisega kõik lilled ära, aga Paukson ennustaski pikka ja jahedat kevadet.“ Lemmiklilli Ainol ei ole, ütleb, et kõik lilled on ilusad – isegi nõges. „Kas olete imetlenud nõgese kollakaid õisi?“ uurib tema hoopis minu käest.

Istume Aino hubases köögis, kus perenaine on juba pliidi soojaks kütnud ja varajase ärkajana juba hommikukohvigi joonud. Ainoga kohtuma ajendas mind aga hoopis üks teine põhjus. Soovisin teada, kas 95 eluaastat on vähe või palju. Minu vestluskaaslane ütles lühidalt, aga veendunult: „Küllaltki palju.“ Mõtlikult arutleb Aino edasi selle üle, et tegelikult ta ise ka ei usu, et ta juba nii vana on. „Ei tihkagi enam Tartusse perearsti juurde minna, sest nii vana olen! Selle perearsti ema oli samuti tohter, kelle juures vanasti käisin. Varsti on esimese perearsti lapselaps juba patsiente vastu võtmas, aga mina ikka veel elan!“ Saan südamest naerda, teades, et selline huumor ongi vanaprouale omane.

Aino lapsepõlv ja noorusaastad möödusid Kanepi vallas Erastveres. Õppinud on ta Koiola koolis, kus iga laupäev anti usuõpetust. Vestluse jätkuks võtab mu vestluskaaslane välja nahkköites kasti fotodega. Seal sees on mustvalgeid, värvilisi, koltunud pilte, mis meenutavad kaugemaid ja lähemaid aegu Aino elust. Heldimuse ning mõtlikkusega hoiab ta sõrmede vahel pilte, tutvustab fotodel olevaid inimesi nägu ja nime pidi. Aino ei ütle kordagi, et ei mäleta või ei suuda meenutada.

Sõjaaastaid läbi elades oli ka olukord, kus Aino tuttavad Saksamaale põgenesid ning tedagi kaasa kutsusid, kuid Aino ütles ka siis sama kindlameelselt nagu praegu, et tema oma kodumaad ei jäta!

Tatral on Aino elanud nüüd juba enam kui 60 aastat, kus ta töötas pikki aastaid Tatra potitehases või tellisetehases – kuidas kellelegi meeldib nimetada.

Soovin vestluskaaslase käest teada, kas tal on tänapäeva noortele ka mõni soovitus anda. „Olla ikka rahulik ja käituda mõistuse kohaselt,“ vastab vanaproua oma elutarkuses. Diskuteerime teemal, mis siis saab, kui noor ei tea, mis see „mõistuse kohaselt on“, ja seejärel lisabki Aino juurde, et selles see asi ju ongi.

„Kas plaanite ikka 100 aastat täis elada?“ See küsimus ehmatab vanaproua ära ja teeb teda murelikuks. „Jumal ei peaks mind karistama… Minu suguvõsas ei ole keegi nii vanaks elanud, miks peaksin minagi?“ Aino istub oma tugitoolis, vaatab mõtlikult köögiaknast välja. Tema elukoha lähedalt möödub tiheda liiklusega Võru – Tartu maantee. Minu vestluskaaslane, kes selle aasta jaanipäeva paiku saab 95 eluaastat vanaks, ütleb rahulikult ja kindlalt: „Aeg teeb oma töö ja see käib ikka ees meist.“ Puhkeb naerma ja meenutab, mida abikaasa tavatses ikka tema kohta ja talle öelda: „Sul jäävad või jäsemed järgi, aga sa pead minema!“

Nii aeglaselt ja ruttu nagu on kulgenud aastad Aino elus, möödub ka meie hommikupoolik. Lõpetuseks proovin veel teada saada, kas Ainol mõni salasoov või unistus ka on. „Ütlen ausalt – ei ole,“ vastab ta oma rahulikul moel.

Radu on käidud ja tammikuid tallatud,

Hetki on olnud nii nukraid kui vallatuid.

Aastad aina tulnud ja läinud,

Nõnda on aeg oma käimisi käinud.

AITÄH SULLE, AINO! SOOVIME TERVIST

JA PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS!

Vestlus Aino Põltsamiga toimus 3. mail. Loo on koostanud Helina Tammemägi, Kambja vallavalitsuse sotsiaaltöö spetsialist.

Enne selle foto tegemist oli Aino rääkinud mulle oma lemmikhobist, milleks on tikkimine. Eriti meeldis talle tikkida harakat – neid pilte olevat ta tikkinud õige mitmeid. Nii saigi tehtud Ainost foto koos tema tikitud piltidega.

Kino maale