Kui Juku ei õpi, siis Juhan lõhub!

202

KESKKONNAMINISTER KUI ELU KAITSJA: Juunikuu esimesel päeval loovutas B Rh-positiivse veregrupiga Villu Reiljan doonorina taas 450 ml verd, sest ministri sõnutsi on tal hea tunne, kui saab oma vere loovutamisega kedagi aidata.

Antiikaja mõtleja Herakleitos (554-483 e.m.a) teadis, et inimene samasse jõkke kaks korda astuda ei saa. Vesi on jões alati uus ja ka inimene ise on teine, sest muutuvas ajas toime tulemiseks peab ta pidevalt juurde õppima.

Need õppimisega saadud teadmised on omakorda tarvilikud langetamaks mõistlikke otsuseid, käigu need siis inimese enda elu, tema perekonna või lausa kogu riigi kohta. Eriti on mõistlikke otsuseid tarvis keskkonnavaldkonnas. Loodus on juba selline, et tema rikkumine võib toimuda imekiiresti, kuid taastumine võtta aega mitu inimpõlve. Mis veelgi hullem – alati ei õnnestugi enam ajaratast tagasi pöörata ning olgu siis looduse rüüstamine tingitud rumalusest või kasuahnusest, rikutuks loodus jääbki.

Märkimisväärsele hulgale täiskasvanutest on veel tänagi kiire majanduslik edu olulisem kui säästev areng. Sestap kutsun avalikkust üles arutama selle üle, kas keskkonnaharidus peaks olema emakeele, täppisteaduste, kunsti- ja muusikahariduse kõrval võrdse iseseisva ainena üldhariduskooli õppekavades.

Vajadus selle järgi tõuseb võrdeliselt ühiskonna linnastumisega, meie elukeskkonna aina tehislikumaks muutumisega. Sellest on vähe, kui huvi looduse toimimise ja keskkonnatasakaalu vastu on üksikute entusiastide tegevusala. Ülejäänud eelistavad pea jaanalinnuna liiva alla peita ja teeselda, et kui nemad probleemist midagi täpsemat ei tea, siis seda probleemi ei olegi. Tegelikult ei ole inimkonnal enam valikut – ainuvõimalik on säästev areng, mis eeldab vastutustundlikku käitumist. On hädavajalik, et iga inimene tunnetaks ennast looduse osana ja teadvustaks oma tegevuse mõju keskkonnale, seda ka siis, kui tagajärjed otsekohe ja palja silmaga näha pole. Õhtumaale omane individualism peaks teed andma ühisele arusaamale inimese täielikust sõltuvusest loodusvaradest ja looduse iseuuenemise võime piiridest.

Keskkonnahariduse jagamine üldhariduse seas on oluline sellepärast, et siis saaks sellest osa kõik lapsed, mitte ainult need, kes omast huvist külastavad ringe ja loodusmaju. Eriti terav vajadus üldise keskkonnahariduse järele on suurtes linnades, kus perekondlik läbikäimine loodusega võib juba teist-kolmandat põlve piirduda vaid lillekastiga rõdul ja korrektselt pügatud muruga suvila ümber ning kus kodust looduse alaseid teadmisi oodata pole enam mõtet. On tähtis, et iga laps tunnetaks ennast osana sellest jõust, kes suudab keskkonda hoida ja paremaks muuta. Selle kõrval, et lapsed õpivad tundma erinevate liikide iseärasusi, on kindlasti oluline õpilastele selgitada ka põhjusi, miks ei tohi näiteks patareisid metsa alla visata, miks peaks veekraani hammaste harjamise ajaks kinni keerama, miks peaks toast lahkudes tule kustutama jne.

Keskkonnaga seotud küsimused on üks valdkondi, kus avalikkus saab otsustamisel osaleda. Saab kaasa rääkida planeeringute juures, nõuda arendajatelt ja ametnikelt selgitusi rajatavate objektide võimalikust mõjust keskkonnale jne. Keskkonnakaitse valdkonnas sätestab Euroopa moodne keskkonnaõiguse süsteem ka kodaniku mure piisava põhjendusena, et asjaajamise protseduuride korrektsus üle vaadata. Et kaasarääkijat tõsiselt võetaks, peab ta suutma oma seisukohti asjatundlikult põhjendada, mis eeldab teadmisi eluslooduse mitmekesisusest ja keskkonna haprast tasakaalust. Meil on tarvis tarku otsustajaid, kellel on vajalikud teadmised ümbritseva keskkonna kohta tegemaks otsuseid, mis mõjutavad vahel mitut inimpõlve.

Keskkonnaminister Villu Reiljan

Kino maale