Kuuste kooli õpilaste muljeid maa alt ja mäe otsast, nunnakloostrist ja lahinguväljadelt

171

Väärib imetlemist:„Oi kui suur kell!” – nõnda siiralt väljendasid oma üllatust nii mõnedki ekskursandid.

  

Reisikirja õpilaskirjandite põhjal kokku pannud Kaido Mark
Autorid: Lauri Kivimaa, Mare Laan, Ivo Voika, Taavi Rossmann, Elerin Vesso (kõik 9. klass); Annika Alliksaar, Anni Ojala, Silver Kask, Henri Kivimaa, Elise Sule, Kersti Askirko (kõik 8. klass); Katrin Vesso ja Rauno Kaasik (mõlemad 7. klass); Kaisa Alliksaar (6. klass); Sander Padjus (5. klass) ja Kadi Voika (4. klass).
Meil on kindel traditsioon, et iga kooliaasta lõpus käime oma kooli õpilaste ja õpetajatega ühisel ekskursioonil. Sel aastal külastasime Ida-Virumaad. (Lauri)

Reis oli meile peaaegu tasuta, kuna suurema osa selle maksumusest katsid projektirahad. Ma olen sealkandis varemgi käinud, kuid väga huvitav oli ka uuesti minna. (Mare)

Jõhvi jõudes võtsime bussi peale giidi. Tema nimi oli Enn Käiss ja ta oskas kõigest väga kaasahaaravalt rääkida. (Ivo)

Sinimägedelt Sillamäele, Narvast Narva-Jõesuusse

Esimese pikema peatuse tegime Sinimägedes. Meie giidi Ennu jutust saime teada, et sügavad lohud küngastesse on tekkinud tänu jää sulamisele pinnase alt ja neid kolme mäge kutsutakse Tornimäeks, Lastekodumäeks ning Grenaderi- ehk Põrguaugumäeks. Viimasele oli püstitatud Sinimägede lahinguis hukkunute mälestuseks kaks suurt risti, mis iseenesest natuke hirmugi tekitas. (Annika)

Giid rääkis, et mere poolt tulnud mürsud olevat Vene laevastik omade pihta lasknud, kuna eestlased olid mäe tipus kaevikutes, aga pommid libisesid mööda mäe külge alla rünnakul olevate venelaste sekka. (Taavi)

Ägedad lahingud toimusid kõigil kolmel mäel ja siiani leitakse ümbruskonnast mürsukilde ja padrunikesti. Põrguaugumäe küljel on suur auk nagu kraater. Arvatakse, et see on tekkinud mandrijää sulamisel miljoneid aastaid tagasi, kui maa sisse jäi kamakas jääd, mis sulades tekitas suure augu. Seda auku kutsutaksegi Põrguväravaks. (Kersti)

Edasi sõitsime linna, mille aadressiks kirjutati vene ajal Moskva 400, kuna linnas töötas tehas, mis valmistas tuumapommide osi. (Ivo)

Sillamäel külastasime kultuurimaja, mille saalilaes rippus ainulaadne 1,5-tonnine kristalllühter. Teine selline asub Venemaal. (Silver)

Kõige huvitavam koht reisil oli Narva. Seal nägime veehoidlat ja kindlust, mille Pika Hermanni nimeline peatorn oli väga kõrge. Ronisime selle tippu ka, kust sai alla vaadata. Igal korrusel olid ajastute kaupa põnevad ajalooesemed. Teisel pool Narva jõge asus Jaanilinna (Ivangorodi) kindlus, mis kuulus Venemaale. Vaade, mida me imetlesime, on kujutatud ka viiekroonise tagaküljel. (Anni)

Enn rääkis meile, kuidas kindlust piirati ja miks ümbritsevad vallikraavid kindluse territooriumi. Kui selle põhjal, mida Enn jutustas, tagasi mõelda, võis lahing päris jube olla: kuidas ründajaid kahuritega tulistati ja neile sulatõrva kaela valati. (Annika)

Käisime ka Eesti suurimas luteri kirikus. Selle nimi oli Aleksandri kirik ja ta mahutas 5000 inimest. Kahjuks oli kirik üsna lagunenud. (Elise)

Mulle meeldis see, et nii Narvas kui ka Jõhvis kasvasid linnaparkides kastanipuud, mis olid väga kaunid, kuna nad parasjagu õitsesid. Tavaliselt on ju linnade parkides enamjaolt pärnad ning see, et sealkandis kastanid kasvasid, üllatas mind tõesti. (Mare)

Edasi sõites jõudsime paljude vahepeatustega Narva-Jõesuusse. Seal peatusime päris mere ääres ja jooksime kohe merd katsuma. Narva-Jõesuus olid hästi ilusad puhkekuurordid. Neid oli varem kokku kaksteist, aga nüüd tegutseb neist vaid kaks. See linn oli nii pikk, et ma hakkasin arvama, et ta ei lõppegi. Giid seletas, et linn paikneb mere kaldal seitsme kilomeetri ulatuses. (Kersti)

Narva-Jõesuu rand oli minule kurb elamus, sest ma sain märjaks, aga Langevoja juga tegi tuska Kristole, kes seal vette kukkus. Tema püksid said nii märjaks, et ta pidi mõnda aega bussipõrandal istuma.

Musimänni juurest Pühtitsa nunnakloostrisse

Valaste juga oli lahe, sest seal olid kõrged keerdtrepid. Meie giid ütles, et Valaste juga oli ennemuiste Kalevipoja duširuum. Kui varem oli juga 26,5 meetrit kõrge, siis pärast üleeelmise aasta suurvihma kasvas ta üle 30 meetri kõrguseks. (Sander)

Jõudsime Musimännini. See oli suur mänd, mille okstele oli riputatud palju linte: mida kõrgemale see oli seotud, seda rohkem armastati. Kõige kõrgemal rippus lindi küljes šampusepudel. Meie Ardoga ronisime sinna tippu.

Pärast peatusime ühe päris tanki juures, mis oli soojärvest välja tõmmatud. See oli sõjast läbi käinud Vene tank T-34. Kõik ronisid tanki peale, aga luugid olid kinni pandud, et sisse ei saaks. Kahest avast oli näha, et sees olid lilled. (Rauno)

Minule meeldis ka Kukruse tuhamäe otsas käia. See oli päris kõrge ja giidi jutu järgi hõõgub seestpoolt. Me ronisime „tulemäe” tippu mööda ühte külge ja alla läksime teise pool olevast trepist. Kui ma mäe otsa jõudsin, hingeldasin päris kõvasti, aga alla vaadata oli väga lahe. (Katrin)

Ööbisime Peipsi ääres Lagedil Tartu spordiveteranide puhkebaasis, kus pidime magama telkides. Need, kes tahtsid, võisid magada ka tubades. Kui kõigil olid telgid üles pandud, hakati õhtusööki valmistama. Mõned läksid ujuma ja meie Elisega mängisime korvpalli. Pärast aitasime õpetajal vorste vardasse ajada ja grillida. (Anni)

Kahjuks oli öö jälle selline nagu eelmisel aastal: õpetajad olid üleval ja kamandasid õpilasi magama, sest muud-moodi ei saanud. Hommikul olid kõigil loomulikult unised näod öisest seiklusest, aga meid kosutas kokkade tehtud maitsev puder. Ergutuseks oli Anne Palumets meile välja mõelnud viktoriini eelmisel päeval käidud kohtadest ja seegi aitas unest võitu saada.

Meil oli natuke aega Kohtla kaevandusmuuseumisse jõudmiseks ja selle sisustasime Iisaku vaatetornis, mis oli väga võimas. Torn oli merepinnast 98 meetrit kõrge, mis alguses judinad peale ajas, aga üleronimine tasus ennast ära, sest tipust avanev vaade oli imekaunis.

Kuuste kooli õpilaste reis Ida-Virumaale – tuhamägede ja õitsevate kastanite maale

Kõige jubedam oli allatulek, sest torn kõikus natukene ja see tekitas kõhedust. (Annika)

Edasi sõites paistsid kaugemalt silma tumedad tuhamäed ja heledamad aherainemäed. (Kadi)

Kohtla kaevandusmuuseumis anti meile üldteadmisi põlevkivi kaevandamisest ja kaevandustest. Siis pidime kiivrid pähe ja mantlid selga panema ning taskulambid kätte võtma. (Henri)

Meid viidi 8 meetri sügavusele maa alla, kus oli külm ja rõske. (Annika)

Käikudes oli pime ja külm ning põhjavett tilkus laest alla. (Kadi)

Giid näitas meile igasuguseid masinaid, millega sai põlevkivi kaevandada ja sorteerida. (Elerin)

Ta pani meile näitamiseks ka ühe väga kõva häält tegeva masina käima. See tegi nii õudset lärmi, et mul jäi mitu südamelööki vahele. (Katrin)

Seal olid ka kondimootori abil liikuvad asjad, mille täpsem nimetus on ikka jalgratas. Aga kuna neil oli neli ratast, siis õiget nime ma ei osanudki n
eile anda. (Taavi)

Me sõitsime maa all rongiga, mida varem oli kasutatud kaevurite sõidutamiseks. Nad sõitsid sellega 35 minutit oma tööpostidele ja sama palju ka tagasi. Tööpäev kestis 7 tundi. (Ivo)

Pärast anti meile kaevuri einet, milleks oli tõeliselt maitsev supp ja saiake. (Silver)

Kaevanduse juures seisis üks kollane veok, mis pidavat kaaluma 60 tonni. Meile pakkus see tohutult huvi. (Taavi)

Kaevandusest lahkudes võtsime suuna Kurtna järvede poole. Mina pidin nüüd täitma giidi rolli ja Kurtna järvedest rääkima. (Silver)

Sealt sõitsime edasi Pühtitsa nunnakloostrisse Kuremäel, kus oli palju ilusaid kirikuid ja muid hooneid. Kirikute sibulakujuliste tornide tipus olid kullatud ristid. Eriti uhke oli peakirik. (Elise)

Pühtitsal on naistel kombeks kanda pearätte. Tavaliselt enne kirikusse astumist, aga niisama ka. (Anni)

Kloostrit tutvustas meile õde Maria. Nägime, milline on klooster seestpoolt ja väga huvitavat ristimismaja. Seal olid seintel suured kirjad, paraku venekeelsed, kuna peamiselt suheldakse kloostris vene keeles. Pärast ristimismajaga tutvumist viis õde meid püha veega allika juurde, kus kõik seda jõid, lootuses kenamad välja näha. Vett võis ka kaasa võtta. Pühasse vette oli võimalus end isegi üleni kasta, kuna allika kohale oli ehitatud väike supelmaja. Meie grupist ei teinud seda aga keegi, sest vesi oli kohtavalt külm. (Annika)

Jätsime sõbraliku õe Mariaga hüvasti ja sõitsime Peipsi äärde Alajõe piirivalvepunkti, kus meile räägiti Eesti veepiiri kaitsmisest. (Elise)

Nägime piirivalvepaati ja hiljem ka Peipsil sõitvat hõljukit. Kordonis oli pikk kividest muul, millel kuivasid suured mõrrad. (Kaisa)

Koju jõudes olid kõik väsinud, aga paistsid olevat väga rahul, kuna see oli tõesti õnnestunud ekskursioon. (Taavi)

Kokkuvõtteks võin öelda, et kuigi te juba kusagil käinud olete, võite nendes kohtades midagi uut ja huvitavat avastada, nagu näiteks minuga sellel reisil juhtus. (Mare)

Kaido Mark õpilaste kaasabil

Kino maale