Volikogu istung Kambja moodi

155

On kuu viimane neljapäev. Kell on kolmveerand kolm pärastlõunal. Vallamaja juurde jõuame samaaegselt Jüri Erkmaaga. Vahetame muljeid maast ja ilmast ning astume saali. Saal on tühi. Mõne minuti pärast tuleb Heiki Kortspärn. Läheb veel veidi aega, kui korraga saabub mitu rahvaliitlast. Ilmselt on koalitsioon enne istungit koos istunud…Kohale jõuavad külalised (koolijuhid, Toivo jt.). Lõpuks saabuvad “isakesed”, kes tervitavad kohmamisi mokaotsast.

“Kell on kolm. Alustame! Täna on päevakorras seitse punkti…” teadustab volikogu esimees Mati Luik.

Nii see volikogu istung algab. Rutiinselt nagu alati küsib Mati, kas on ettepanekuid päevakorra muutmiseks. Ei ole. Aastail 1993-1996 oli heaks traditsiooniks alati lisada päevakorra viimaseks punktiks “Kohalalgatatud küsimused”, nüüd on see kadunud, täpsemalt keelatud. Süsteem on muutunud stalinistlikult jäigaks. Volikogu liikmed tohivad oma järelepärimised esitada umbes nädal enne volikogu istungit, et need jõutaks eraldi, tavaliselt päevakorra viimas(t)e punkti(de)na ilusasti volikogu kutsetele kirja panna.

“…kes on lisaeelarve kinnitamise poolt, palun hääletada!” kostab Mati hääl. Rahvaliitlaste käed tõusevad üksmeelselt – katsu sa tõstmata jätta, sest “isake” on püsti tõusnud ning jälgib hoolega hääletamise käiku. “Poolt 8. Vastu? Ei ole. Erapooletuid?…3”. Need kolm on opositsiooni hääled, sest võimalust valla eelarve, veel vähem lisaeelarve koostamisel kaasa rääkida pole. Samas on plaani- ja eelarvekomisjonis pearaamatupidaja pereliige… ”Erapooletud lasti sõja ajal maha.” podiseb Harri Kolsar. Vale puha! Maha lasti hoopis reeturid ja ülejooksikud. Poliitilised tuulelipud kuuluvad samasse kategooriasse.

Istung edeneb nobedasti punkt-punkti kaupa. Vaid vahepeal otsitakse taga järjekordselt vaba maad erastada soovivat Taivo Prantsi, et teada saada, mis liiki maa sellest saab. “Maatulundusmaa!” kõlab vastus. Valla edukaim vabade maade erastaja peakski olema maakorraldaja, kes teab, mida selle hindamatu loodusressursiga peale hakata. Talunike pea seda ju ei nupsi.

Vaid üks positiivne muudatus on viimase 6 aasta jooksul volikogu töökorralduses toimunud. Nimelt istuvad volikogu liikmed viisakalt laudade taga, kuhu saab panna näiteks dokumendid, mobla, diktofoni…Stopp! Diktofon võib ju olla, aga selle käivitamine on keelatud. Volikogu reglement näeb ette istungil toimunu lindistamise, kuid salvestust saab hiljem kuulata ainult vallasekretäri valve all ning koopiat sellest teha loomulikult ei tohi.

Tegelikult oli meeldivam istuda ümber ühise laua, sest seal tekkis siiski mingisugune ühtsuse tunne – et oled justkkui ühist asja arutamas ja selle eest väljas. Praegu istuvad opositsiooni liikmed enamasti aknaalustel kohtadel, saali poolt vaadates on nad seega parempoolsed.

Kolks! Haamer kolatab viimast korda aluslauale. “Volikogu istung on lõppenud!” Kell on napilt 4. Mäletan , kui istung algas kell 2 ja kestis vaheaegadega 5…6-ni. Olid huvitavad ajad 90-ndate esimesel poolel…

Istungitevahelistel aegadel saavad volikogulased osaliselt kokku igasugustes komisjonides. Mõni kodanik on isegi 4 komisjoni liige. Opositsiooni esindajatel õnnestub heal juhul ühes, äärmisel juhul kahes komisjonis osaleda – sõltub “isakeste” armust.

Kus on siin demokraatia, millesse pidime astuma Eesti vabadusvõitluse tulemusena? Miks pole Kambjasse veel kohale jõudnud? Ainuke lohutus on see, et ükski diktatuur pole igavene.

Mait Rebane

Tagasiside – KV nr 1, 23.02.2006

Kino maale