Presidendi tapmine eesti moodi

249

Me oleme vastu tahtmist saanud jälgida vastikut tragikomöödiat ning peame tõe ja õiguse nimel õuduse, häbi ja alandusega tunnistama Kodu-Eesti näitel, kuidas poliitilised kired on saastanud ühiskondlikku teadvust sel määral, et madalama valulävega inimesed tunnistavad: Sellist Eestit me küll ei tahtnud.

Algas see ju kõik pehmetes toonides ja tagantjärgi võib öelda, et mõningase inimliku alatooniga. Korrati üle meile kõigile teadaolevaid asju, et Rüütel on endine, sest ta oli komparteis juhtival kohal, kahjuks ta ei oska inglise keelt, eriti tuleb kahjuks see, et ta oskab vene keelt. Ta pole enam noor ja noorus ei tule ju iial tagasi. Ta peaks oma vanust häbenema, sest uues Eestis ei maksa vanade kogemus ja tasakaal noorte energia ja tarkuse kõrval mitte kui midagi. Aga Reiljan ja Savisaar ei teinud neist vihjetest ega otse-ütlemistest välja. Samuti ei muutnud oma meelt eesti rahvas.

Seejärel pakuti rahvale meeleparandamise eesmärgil mitmeid avalike küsitluste kokkuvõtteid, muidugi koos seletustega, et Rüütli poolt on veel vaid vanad, vähese haridusega ja väikese sissetulekuga inimesed või päris luuserid. Kahetseti, et neid on liiga palju, isegi nii palju, et rahvale ei saa veel anda õigust presidendi otsevalimiseks. Seepärast tuleb president senikaua valida kõverat teed pidi.

Päris huvitavaid etendusi andis parteiülese presidendi valimise parteidevaheline seltskond. Usutavasti teadsid kõik osapooled, et sellest küll mingeid küpseid vilju välja ei kooru. Teadis ka televaataja, milline osa sellest pundist pidas seda algusest peale vaid tribüüniks, kust võib oma Rüütli-vastasust demonstreerida ja rahvast agiteerida suhteliselt viisakal kombel. Ainult Veskimägi eelistas esinemist ebaviisakal moel.

Asi on naljast kaugel

Veel ühe katse Rüütli mustamiseks ja tema toetajatele aru pähepanemiseks tegi Kivirähk, keda tunnustatakse autorina, kes on omale ise kätte võidelnud õiguse avaliku sõna abil ja karmi naljana tõrvata keda tahes, alates vaesest sulist kuni Püha Kõigevägevama ja Kolmainsuseni. Ta on intelligent, ei määri sealjuures oma käsi, sest ta teeb musta tööd mustatöö kinnastega. Antud juhul aga oli asi naljast kaugel.

Edasi otsiti juba abi või tõmmati kaasa ekstremistid, narkomaanid ja lihtsalt närukaelad, kes on alati olnud valmis raha eest või enese näitamiseks tegema seda, mis kohta tavakodanik ütleks, et see ei lähe mitte.

Kas pole siis närukael see, keda saab saata laste peole, panna seal käituma inimväärikust alandavalt ja selle avalikul kirjeldamisel lisama tegelikkuse pähe veel oma haiglasi fantaasiaid. Kas ei ole seda-sama iga ajakirjanik, kes niisugust alatusega segatud räpast valet tõena pakub ja ülima silmakirjalikkusega lisab, et ta teeb seda südame sunnil ja Eesti heaolu nimel. Sellist inimlikkust tapvat Eestit pole paljud meist iial tahtnud ega hakka kunagi tahtma.

Seejärel tõstatas äärmuslaste seltskond avalikul kontserdil oma sinimustvalget hinge ja ihu katva punase särgi esiküljele trükituna retoorilise küsimuse: Kaua veel? Ja tagaküljelt võis lugeda vastuseks: Kommarid ahju! Ahjuajajad ei tahtnud Rüütlit ahju ajada üksinda, vaid ikka parajas meeldivas seltskonnas ehk nagu öeldi: koos grupi seltsimeestega. Ülikooli õpetatud semiootikud leidsid konteksti- ja tervikanalüüsi abil, et selles pole ei kuritegu ega väärtegu, aga kuna see siiski tegu oli, siis järelikult heategu. Juudid ahju! oleks muidugi teine asi ja hoopiski iseasi.

Isegi kõrvaltvaatajal on valus ja väsitav

Õudne, et meil on närviarste, keda tuleb karta, et nad sind näiteks sõnavääratuse pärast avalikkuse ees solgiga üle kallavad. Kas ei ole siin tegemist valikulise mälukaotusega, nimetatagu seda mis-tahes moel, et unustatakse mitte ainult arsti, vaid igasugune inimlik eetika oma (poliitiliste) tõekspidamiste pärast? Kas me peame nüüd hakkama ka perearste otsima maailmavaatelisel alusel? Kas ka Eestis on vene ajal närviarste kasutatud hullumajja saadetud teisitimõtlejate meelsuse “ravimiseks”? Kas see polnud nüüd hoopiski katse teist inimest sõnaga tappa? Tahaks neile küsimustele vastust saada.

Muide, on vast ehk päris loomulik, et seda ja eelpool toodut taluma pidanud inimene võib aja jooksul hakata ilmutama mõningaid väsimuse tundemärke, olgu ta siis president või presidendi kandidaat. Isegi kõrvaltvaatajal on valus ja väsitav.

Taagepera teab ajaloost (18.augusti Päevaleht), et mõned riigijuhid on olnud liiga vanad ning pole seetõttu suutnud kogu endale võetud koormust taluda ja koormat kanda seaduses kehtestatud ametiaja lõpuni. Ta aga ei tuletanud meelde, et USA-s on olnud ka kombeks tulistada tina nende pihta, keda sõnadega tulistamine pole tapnud. Ikka on leitud oma suures riigis mõni vaimsete häiretega inimene, kes USA tuleviku nimel on mõrva täide viinud.

Ma ei taha rääkida Hõbemäe artiklist samas lehes. Vast ehk keegi teine, näiteks mõni närviarst paneb talle selle põhjal diagnoosi.

Jääb küsimus: Kas me peaksime neile ja ilmselt veel jätkuvatele alatustele alistuma, et säästa Rüütli elu ja tervist? On ju tema senised ja kogu rahvale teada olevad teened nii suured, et mistahes katsed neid pisendada on jäänud tulemusteta.

Arvo Sirendi

Kino maale