Kool kui kohustus? Kool kui võimalus?

180

Kool ja probleemid: Ettekannet peab Tallinna Linnaülikooli õppejõud. Anne Tiko. Foto: Heigo Mägi

  

„Meid on hirmus vähe, kuid me raiskame inimressurssi,“ nentis tuntud pedagoogikateadlane ja poliitik Peeter Kreitzberg, kui tegi kokkuvõtte erinevate ameti- ja missioonikandjate vestlusringil „Kool kohustuse ja võimalusena“ kõlama jäänud toonidest. „Meil on veel palju teha, et nii hariduse sisu kui koolid oleksid kõigile kättesaadavad.“

Kambja kool võõrustas 1. detsembril Ühiskondliku Leppe Sihtasutuses hariduse, laste ja perede temaatikaga tegelevate toimkondade esindajaid, kes korraldavad järgmise aasta kevadel rahvusvahelise konverentsi „Hariduse kättesaadavus“. Kambjas toimunud vestlusring ehk eelfoorum oligi mõeldud konverentsi tõhusamaks ettevalmistamiseks, et saada põhikooli probleemidest üldistatumat ülevaated.

Tähelepanu põhiharidusele

Kui tutvustada nimeliselt üksnes kõige autoriteetsemaid külalisi, siis Kambjasse olid saabunud mõtteid vahetama ja ideid genereerima pedagoogikakorüfee Inge Unt ja Tallinna Linnaülikooli õppejõud Tiiu Kuurme ning Anne Tiko. Eelfoorumil osales enam kui kolmkümmend inimest haridus- ja teadusministeeriumist, maa- ja omavalitsustest, seltsidest, koolidest jm.

Konverentsi programmijuht Mati Salundi toob esile seisukoha, et laste haridustee jaoks on väga oluline põhiharidus kui alus ja nende tervis kui tagatis. Eks seetõttu ongi asetatud hariduse kättesaadavust vaagiva konverentsi päevakava keskmesse põhikooliga seonduv – nii hariduse kui tervise aspektist lähtudes.

Õpilaste suurt väljalangevust põhikoolist ja tervisthävitavat käitumist on aastate jooksul paljuski analüüsitud, rida tõsiasju on üldteada. Probleem on negatiivsete protsesside püsimises ja laienevas taastekkimises. Kas ja milliste meetmetega suudab riik, kohalik omavalitsus ja pere saavutada muutused paremusele? Kuidas hariduse, rahvatervise, majanduse, regionaalarengu jt strateegilistesse dokumentidesse ja arengukavadesse kirjutatu realiseerub soovitud muutuste saavutamiseks?

Võrdsed võimalused kõigile

  

TLÜ õppejõud Anne Tiko:
„Koolikohustuse mittetäitja on reeglina laps/noor, kelle arengukeskkonnas on palju erinevaid probleeme. Ta pole saanud oma vanematelt piisavalt tuge ei kooliks valmistumisel ega igapäevase koolikohustuse täitmisel. Vanemad on kas ise suurtes probleemides (töötus, vaesus, toimetulematus jne) või on nii hõivatud heaolu loomisega, et neil ei jätku laste jaoks aega.“

„Kas haridus peaks aitama kaasa majanduslikule kihistumisele või peaks see aitama kihistumist takistada?“ püstitas Peeter Kreitzberg probleemi. Ei ole kahtlust, et õiglasem oleks, kui kõikjal loodaks võrdsed hariduslikud võimalused.

Ettekandja sõnutsi on näiteks Soomes nõnda, et vajadusel rahastatakse tugevamini neid koole, kus on viletsamad tulemused.

Meil on pandud koolid võistlema õppivate peade pärast (pearahasüsteem!), mistõttu haridussüsteemis pole püütudki jõuda võrdsete võimaluste pakkumiseni.

Haridusuuringute tulemused on andnud kinnitust, et õpilase teadmiste tase ei sõltu üksnes tema õpetajate tasemest, vaid paljuski tema klassi õpilaste kodude keskmisest tasemest, seal valitsevatest suhtumistest ja väärtustest. Et koolis edukas olla, vajab iga õpilane turvalist, toetavat, arendavat kodust kasvukeskkonda.

Konverentsi „Hariduse kättesaadavus“ Kambja eelfoorumil esinesid ettekannetega Tallinna Linnaülikooli õppejõud Anne Tiko („Kooliprobleemide psühhosotsiaalsest taustast esimese klassi õpilaste toimetuleku ja alaealiste komisjonide klientide uurimise näitel“) ja Ühiskondliku Leppe Sihtasutuse esindaja Kai Siinmaa („Kool ja tervis“). Väike-Maarja vallavalitsuse haridus- ja kultuurinõunik Olga Mets esitas oma ettekandes nägemuse klassijuhataja rollist tugivõrgustiku keskmes. Kambja kooli direktor Enn Liba tutvustas kokkutulnuile kogemusi, kuidas Kambjas jõutakse õppekavast teadmiste ja oskusteni.

Ettekanded kuulatud, jagunesid kokkutulnud diskussioonirühmadesse, et süvitsi käsitleda koostöö, koolivõrgu, õpikeskkonna ja laste tervise temaatikat.

Toivo Ärtis

Kino maale