Unipiha koolipere oli viis tundi telekaamerate ees

175

Telesaate tegemine on saanud hoo sisse: Unipiha kooli õpilaste ja õpetajate osavõtul valmis pooletunnine saade „Õpiõu“. Foto: Eha Jakobson

  

Aprilli esimesel neljapäeval askeldas Unipiha kooli õuel vireda tuule käes hulk telemehi. Eesti Televisiooni saatesarja „Õpiõu“ 2007. aasta esimene saade tehti uue saatejuhi Maarja Jakobsoni kunagises kodukoolis.

Unipiha lastel ja õpetajatel ei olnud see esimene kord kohtuda telesaadete tegijatega, kuid mitte kunagi pole olnud seda nii pikalt. Viimased intervjuud kaamera ees toimusid kella kuue paiku õhtul.

Seekordse „Õpiõue“ saate eesmärgiks oli kase kui eestlastele ühe olulisema puu tundmaõppimine. Filmilindile jäädvustati kasemahla võtmine ning kärbsenäpile ja kuldnokale pesakastide ehitamine. Pooletunnises saates ühitati omavahel nii loodusõpetust, tööõpetust, emakeelt, matemaatikat kui ka muusikat. Võttepäeva alustatigi laulu ja mänguga rikkast ja vaesest puust.

Mida õppisime?

Tuntud loodusmehe Rein Kuresoo abil tutvusime pesakasti ehitamise saladustega. Saime teada seda, et pesakasti küljed peavad olema seestpoolt hööveldamata.

Kuldnoka lennuavast viis-kuus sentimeetrit allapoole löödud puupulk, millel lind laulab, pole aga sugugi hädavajalik. Hoopis vastupidi: puupulk aitab oraval hõlpsasti linnupuuri avause juurde pääseda ning siis „pole poegadel tema hammaste eest enam pääsu.“

Esialgselt kavandatud pesakasti pleksiklaasist tagakülg jäi seekord paigaldamata. Läbi klaasi oleks olnud küll lastel võimalik jälgida kuldnokapere igapäevaseid askeldusi, kuid… Seekord jäeti õhtulehelik uudishimu õpetajate pealekäimisel rahuldamata. Lindude eraelu vajab samasugust kaitset nagu inimeste omagi.

Tulevikus, kui mõnest Unipiha koolilapsest saab tõeline linnuuurija, siis on teine asi. Lihtne uudishimu on selleks ajaks asendunud tõelise teada tahtmisega ja siis on pleksiklaasist pesakasti tagasein omal kohal.

Hilisemal arutelul leidsid Fred Sprenk ja Sille Sööt (4. kl), et pesakasti suurus sobib väga hästi kuldnoka perele. Põhja pindala arvutuse abil tegid nad kindlaks, et kuldnoka uus kodu ei jää väikseks tema suurele perele. Sinna mahuvad esialgu lahedasti ära nii ema-isa, kui mais kooruvad pojad.

Miks on kasulikum teha kasepuule mahlaauk mitte kolme sentimeetrise läbimõõduga oherdi, vaid peenikese puuri abil?

Ka sellele „Õpiõue“ saate autori Mikk Sarve küsimusele said Unipiha lapsed vastuse: „Suur oherdi teeb puule haiget. Väiksemat auku on kergem teha kõrgemale, kus mahl on magusam.“

  

„Miks?” küsib Mikk Sarv kavalalt. Pärast mõningat ootamist seletab ta: ”Juurtest kolme meetri kõrgusele tõusnud vesi lahustab oma teel pungadeni rohkem suhkrut.”

Enne puult mahla võtmist tuleb temalt seda aga paluda ja pärast selle eest tänada. Meiegi tegime seda regilauluga, nagu eestlastel oli kombeks vanal ajal.

Koos telesaate tegijatega ühise suure söögilaua taga kuuma teed juues ja päevast kokkuvõtet tehes leidsid lapsed, et nad olid sel päeval palju uut õppinud. Seda, kuidas kasega tuleb ringi käia. Et kask on koduõuepuuna ilus ja armas. Tema mahl on kosutav, pungad ja noored lehed sobivad väga hästi raviteeks. Kuumal suvepäeval on aga mõnus tema varjus selg vastu tüve istuda ning lehtede sahinat kuulata.

Poistele meeldis, et nad said esimest korda kuldnokale pesakasti ehitada, saagi ja haamrit peos hoida. Lisaks teadmishimu rahuldamisele said lapsed proovida ka kätt multifilmi tegemises ja korjata saate tegijatelt oma esimesed autogrammid.

Kõige rohkem üllatas Unipiha lapsi see, et pooletunnise saate jaoks tuleb viis tundi rasket tööd teha. Saate algus filmiti aga alles võttepäeva lõpus.

Hüvasti jättes lausus Mikk Sarv: ”Teil on väga mõnusad ja lahtise olekuga lapsed – paremad kui kuskil mujal.“

Lembit Jakobson

Miks me teeme juba paarkümmend aastat õueõpet?

Koolijuhataja Eha Jakobson:

„Kui me Unipihale tulime, tabasime me üsna kiiresti ära, et lapsed vajavad klassitoa kõrvale õue, metsa, põldu, järve. Seda, et tahvli ja kriidi, vihikute ning õpikute kõrval on neil võimalus vaadelda, jälgida ning uurida neid ümbritsevaid taimi, põõsaid, linde ning loomi. Metsade värvumist sügisel ning kaskede hiirekõrvule minemist kevadel. Jääpurikate tekkimist märtsis, puukoristajate askeldamist südatalvel kooli õuepuudel, kobraste tegutsemist Pangodi järve kaldal. Saada kõige sellega tuttavaks, mõnega sinasõbrakski.

Matkad erinevatel aastaaegadel Palumägedele ning Pangodi järve ümbrusesse aitavad neil aga tuttavaks saada kodukoha maastikega. Kõik see kokku paneb aluse sellele rikkusele, mis saadab neid läbi kogu hilisema elu.“

Miks soostusid asuma „Õpiõue“ saatejuhi kohale, sest tegu pole ju uue rolliga teatrilaval ega filmis?

Näitleja Maarja Jakobson:

„Tänapäeva elu on muutunud liialt tehnitsistlikuks. Saade esindab mõtteviisi, mida pean õigeks. „Õpiõu“ aitab ehk pisutki kaasa sellele, et loodus tuleb tasapisi tagasi meie laste igapäevaellu. Arvutimängude ja mp-3 kõrval hakkab mõnigi neist märkama metsvinti linnapargis või koduõue puudel. Oskab ehitada lindudele pesakasti, hoolitseda nende eest talvel.“

Kino maale