„Õpetagem ja õppigem väärtustama peret!“

278

“Asjata ei seisa põhiseaduses, et „perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all“. Või luuletaja sõnadega siin kivil: „Hoidke meid alles!”

Neis sõnades kõlab ühtaegu üleskutse ja hoiatus: midagi olulist ja ilusat võib ka kaduma minna. Kas kaasaja individualistlikus, võõranduvas ja püsiväärtusi kaotavas ühiskonnas on veel perel tähendust? Mis selle tähenduse loob?”

Võõrusuline kõnelemas.

Peapiiskopi kõne Kambjas Perekonnakivi pühitsemisel 23. juunil 2011

Jos 24: 15: „Aga mina ja mu pere, meie teenime Issandat.”

Armsad õed ja vennad, rõõm on pühitseda tänasel võidupühal ausammast Eesti peredele ja suguvõsadele. Võitlesid ju meie eelkäijad Vabadussõjas oma isamaa, kodu ja pere püsimise ning parema käekäigu eest. Samas olid Eesti pered need, kes selle heaks pingutasid ja ohvreid tõid.

Mis peaks inimesele ja rahvale olema tähtsam perekonnast? On ju pere elu kestvuse, kõige kallimate inimsuhete ja armastuse allikas – kogu ühiskonna kese.

Asjata ei seisa põhiseaduses, et „perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all“. Või luuletaja sõnadega siin kivil: „Hoidke meid alles!”

Neis sõnades kõlab ühtaegu üleskutse ja hoiatus: midagi olulist ja ilusat võib ka kaduma minna. Kas kaasaja individualistlikus, võõranduvas ja püsiväärtusi kaotavas ühiskonnas on veel perel tähendust? Mis selle tähenduse loob?

Siin perekivil on kujutatud ema, isa ja lapsed. Kui ühiskonna alus on perekond, siis perekonna alus on abielu. Erandlikuna Euroopas sõlmitakse Eestis abielusid vaid kaks korda enam kui lahutatakse ja ligi 60 protsenti lastest sünnib väljaspool abielu. See kõneleb armastuse defitsiidist. Annab ju abielu registreerimine tunnistust eelkõige armastuse ehtsusest ja tahtest võtta vastutust.

Perekonna kui usalduse ja turvapaiga tugevus peitubki siin. Põlvest põlve on meie esivanemad laulatusel tõotanud teineteist muutumatu ja murdumatu truudusega armastada ja austada, üheskoos vastu võtta rõõmu ja risti, õnne ja õnnetust, kuni surm meid lahutab. Selline armastus juurdub Jumalas, kes meid on ennem armastanud. Ehk, nagu öeldakse, „abielud sõlmitakse taevas”. Taevariigi nimel tuleb aga igal päeval võidelda, teenides ligemist ja Jumalat.

Keset vastandlikke huvisid, võõraid iidoleid ja ideoloogiaid kuulutas Joosua: „Aga mina ja mu pere, meie teenime Issandat”. Ja rahvas kordas: „Me tahame teenida Issandat, oma Jumalat, ja võtta kuulda tema häält.”(24:24) Selline pere ja kodu on rajatud kaljule, mitte liivale.

Sellised perekonnad ja suguvõsad vääristavad ühiskonda, sest õige pere on ühiskonna mudel. Oma paremaid tundeid väljendades ütleme vahel: oleme üks pere, näiteks, koolipere. Eesti rahvahariduse hälliks olevas Kambjas lisandub perekivile seegi sõnum: õpetagem ja õppigem väärtustama peret!

Siis ei ole pühitsetav perekivi kaduva institutsiooni mälestusmärk vaid innustus, tunnustus ja ausammas tugevale eesti perele. Hoidku ja õnnistagu seda Kõigeväeline Jumal. Aamen.

EELK peapiiskop Andres Põder

Kino maale