Paarisuhtevägivallast Eestis

Uuringuid, mis käsitlevad inimestevahelist vägivalda pereringis kui ka väljaspool seda, on Eestis tehtud alates 2000. aastast.

Eelmise kümnendi alguses Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi poolt läbi viidud uuringutest selgus, et naised on sagedamini isikuvastase vägivalla ohvriteks (21%) kui mehed (16%), kusjuures naised kannatavad vägivalla all rohkem kodus, mehed aga avalikus kohas.

Uuringuid, mis käsitlevad inimestevahelist vägivalda pereringis kui ka väljaspool seda, on Eestis tehtud alates 2000. aastast.

Eelmise kümnendi alguses Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi poolt läbi viidud uuringutest selgus, et naised on sagedamini isikuvastase vägivalla ohvriteks (21%) kui mehed (16%), kusjuures naised kannatavad vägivalla all rohkem kodus, mehed aga avalikus kohas.

Kodus toimunud vägivallaaktide puhul ründab naisi enamasti abikaasa või elukaaslane, mehi aga teine pereliige või mõni tuttav.

Kõige rohkem kannatavad vägivalla all kuni 40-aastased naised. Vägivallast pole pääsu ka raseduse ajal – sellel perioodil võib muutuda vägivald naise suhtes isegi tõsisemaks. 2006. aastal läbi viidud sünnitajate uuring näitas, et 12% äsjasünnitanud naistest oli kogenud partneri poolset füüsilist vägivalda.

Mõne aasta eest toimunud statistikaameti turvalisuse uuringu järgi on umbes iga teine 15-74-aastane inimene kogenud paarisuhtes vägivalda. Enamik neist on puutunud elu jooksul kokku ainult üksikute ja kergemat laadi juhtumitega (nt sõbra või tuttavaga suhtlemise takistamine või millegagi viskamine), väiksem osa on pidanud aga taluma korduvat, tõsist ning emotsionaalseid ja füüsilisi kannatusi põhjustavat vägivalda. Viimaste hulgas on naised selgelt ülekaalus. Näiteks on naisi hirmutatud või füüsilise vägivallaga ähvardatud neli korda sagedamini kui mehi, viis korda sagedamini aga pekstud.

25% naistest ja 8% meestest on kogenud rohkem kui viit füüsilise vägivalla juhtumit elu jooksul.

Haruldane pole ka seksuaalne vägivald paarisuhtes. Seda on kogenud 7% naistest ning mõni üksik mees.

Vägivalla kasutamist põhjendatakse tihti alkoholi joomisega. Turvalisuse uuringu järgi oli umbes pooltel paarisuhtevägivalla juhtudel kas üks või mõlemad osapooled joobes.

Naistel oli meestega võrreldes suurem tõenäosus kogeda juhtumeid, kus partner oli joobes ja kasutas rasket füüsilist vägivalda, naine ise aga oli kaine.

Mehed seevastu olid naistest sagedamini kannatajaks juhtumites, kus nende suhtes kasutati kergemat laadi vägivalda ning kumbki osapool ei olnud tarvitanud alkoholi.

Kokkuvõtvalt näitavad tulemused, et vägivallale kalduv inimene kasutab vägivalda ka kainest peast.

Alkohol on hea õigustus ja vabandus vägivalla kasutamise puhul vägivaldsetele, aga ka ohvritele endile.

Vägivald hävitab tervise

Umbes iga teine naine ja viies mees sai viimase füüsilise vägivallajuhtumi käigus vigastada, kusjuures naised said meestest oluliselt enam raskemaid vigastusi nagu murtud luud, veritsevad haavad või siseorganite vigastused. Naistel esines vägivallaga seoses ka rohkem depressioonisümptomeid nagu masendus, enesehinnangu langus ja unehäired.

Uuringust ilmneb, et mida raskem ja korduvam on vägivald, seda enam tunneb vastaja hirmu ning kogeb depressiooninähtusid. Antud tulemus viitab kasvavale haavatavusele ja kahanevale vastupanuvõimele, mille tulemusena ollakse enam vastuvõtlikud psühholoogilistele mõjudele järgnevate juhtumite käigus. Samuti võivad hakata välja kujunema või progresseeruma füüsilise ja vaimse tervisega seotud haigused.

Paarissuhtevägivallast mitterääkimine on vale

Uuringud näitavad, et vägivalla all kannatavad inimesed pöörduvad harva abi saamiseks mõne spetsialisti poole. Enamasti pöördutakse siis, kui vägivald suhtes on kestnud pikemat aega ning toimunud intsident on piisavalt tõsiste tagajärgedega ohvrile. Juhtumist kellelegi rääkimist ja abi otsimist takistab sageli häbi- ja süütunne.

Paarisuhtevägivalda kogenud naised jutustasid intervjuudes, et neil on piinlik rääkida sugulastele-tuttavatele, ammugi veel võõrale spetsialistile, et mees peksab teda. Naised kardavad, et neid ei mõisteta, ei usuta või hakatakse teda toimunus süüdistama.

Ühiskonnas levinud arusaama järgi on pereringis toimuv pere siseasi ja sellest väljaspool ei räägita, pereliikmed peavad ise oma probleemidega hakkama saama. Toimunust mitterääkimine on aga vale ning võib kaasa tuua vägivalla eskaleerumise.

Vägivalla ohver vajab abi

Naist takistab abi otsimast ka hirm mehe ees. Naine kardab, et kui mees saab teavitamisest või abipalumisest teada, siis muutub ta veelgi vägivaldasemaks.

Tihti pole vägivalla ohver teadlik erinevatest abisaamise võimalustest või on tal teadmatuse tõttu tekkinud eelarvamused teatud abiandvate asutuste suhtes.

Ent naised, kes olid saanud abi, pidasid seda kasulikuks vägivallaga toimetulemi-sel ning suhtest lahkumisel. Näiteks tunnistas üks psühhoteraapias osalenud naine, et ilma selleta ei oleks ta suutnud oma partnerile vastu astuda, suhtest lahkuda ning mehe vastu kohtusse minna: “Ja lusika haaval sisuliselt olen mina enda mina kokku korjanud. Nii et kui mul seda abi (psühhoteraapiat) poleks olnud, siis ma ei oleks küll nii läinud. Et ma poleks julgenudki päris lahku kolida.“

Eelnev näitab, et spetsialistide (politsei, sotsiaaltöötaja jt) tähelepanelikkus ja professionaalne tegutsemine on äärmiselt oluline vägivalla märkamiseks, peatamiseks ja kannatanute abistamiseks.

Perevägivald ja lapsed

Oluline argument vägivalla korral abi otsimisel on vägivalla mõju lastele.

2004. – 2005. aastal Lääne politseiprefektuuris läbi viidud perevägivallajuhtumite väljakutsete analüüs näitas, et pooltes peredes, kuhu politsei kutsuti, kasvasid alaealised lapsed. Kolmandik lastest olid ise perevägivalla ohvrid, 82% nägid aga vanematevahelist vägivalda pealt.

Ka vägivalla pealtnägemisel on väga tõsised tagajärjed laste vaimsele, emotsionaalsele ja sotsiaalsele tervisele ning vägivallaakti juures viibimist võib pidada samaväärseks laste vahetu väärkohtlemisega.

Kadri Soo

Avatud naistekesus

Paarisuhtevägivallaohvriks olnud naised koos lastega võivad pöörduda abi ja nõu saamiseks Tartus tegutsevasse Tähtvere avatud naistekeskusse.

Ohvritele on abi ja nõustamine tasuta.

Info: www.naistekeskus.ee, kontakt: naistekeskus@gmail.com, telefon 744 8706 või 511 3849.

Artikli autor Kadri Soo on Tartu ülikooli teadur, kes
on vägivallatemaatikaga tegelenud ligi kümme aastat – viinud läbi uurimusi, pidanud loenguid, teinud ettekandeid seminaridel ja konverentsidel.