Intervjuu Ülenurme aasta tegijaga 2017 – Eliis Grigoriga

342

Eliis, kus oled sündinud, kus elad?

Olen sündinud 2. märtsil 2002. aastal Tartus. Hetkel elan Kambja vallas Külitse külas ja õpin Ülenurme Gümnaasiumi 9. klassis. Mulle meeldib elada väljaspool linnakära, siin on rahulik ning vaikne. Loodus on ümberringi, päikselisel talvehommikul sädeleb lumi lummavalt ning on ruumi hingata. Tunnen end siin vabana, mitte kusagil kinni pitsitatult. Inimesed on siin vähem närvilised ning teineteise vastu sõbralikumad, sest kõik tunnevad üksteist. Loomulikult on igal kohal ka omad miinused, kuid mina isiklikult proovin kõigest leida midagi positiivset.

Kui kerge oli kirjutada nii enesekeskset raamatut („Teibitud suu. Tüdruk, kes lõpetas söömise“)?

Kes väidab, et kirjutamine on üleüldse lihtne? See on protsess, millesse peab andma kogu oma südame ja hinge, muidu ei tule sellest asja. Mulle meeldis kirjutada just iseendast, oma tunnetest ning sellest, mis toimus. Ma olen alati kirjutamist eelistanud näost näkku suhtlemisele.

Kas mõni sama probleemiga inimene on ühendust võtnud?

Üsnagi paljud on võtnud minuga ühendust, nende hulgas on olnud samasuguste probleemidega inimesi ja nende tuttavaid, aga ka inimesi, kes pole üldse selle haigusega (anoreksia – toim) seotud. On tänatud ning kiidetud, et julgen sellisel teemal nii avalikult sõna võtta, olen ka kogemusi vahetanud. Ka mõned endised haiglakaaslased on kirjutanud ning oleme paar sõna juttu ajanud. Enamasti eelistatakse aga kirjutada, mis on tegelikult täiesti loogiline, sest enamasti seda probleemi häbenetakse, eriti sellest rääkida.

Millised on olnud raamatu ilmumise mõjud ja tagajärjed?

Midagi erilist ei ole pärast raamatu ilmumist mu elus muutunud. Minu jaoks on võõras see, et ma pean andma autogramme. Mul on tekkinud teistsugune suhtumine inimestesse, kes on kirjutanud raamatu. Kui varem olen raamatupoes kõhelnud, kas osta mõnda raamatut või mitte, siis nüüd ütlen endale tihti, et üks kirjanik peab teist kirjanikku toetama.

Kas valla tunnustus oli toeks?

Tunnustusel on väga hea mõju olnud, eriti seetõttu, kuna tegu on mu esimese raamatuga ning ma saan tagasisidet inimestelt, kes on mulle võhivõõrad. See motiveerib mind elustama mu peidetuid ideid.

Mis teed edasi?

Praegu on peamine eesmärk lõpetada põhikool selliste hinnetega, millega ma olen rahul, ning saada gümnaasiumisse. Seejärel võib hakata nokitsema uue kirjandusliku idee kallal, mis mul on juba mõni aeg peas mõlkunud.

Kellena ja kus näed ennast tulevikus?

Minu suur-suur unistus lapsest peale on saada arstiks. Millegipärast tunduvad neuroloogia ja patoloogia teemad, mida tahaks lähedamalt tundma õppida. Võib-olla jään Tartusse õppima, kuid alati on ka võimalus, et ma lendan välismaale ennast harima.

PIRET RANNAST,
Eliisi emakeeleõpetaja


Samal teemal:

Kino maale