Lasteaed saatis tänavu kooliteele ¥südamekesed´

199

Sädemekesed sädelevad laulusõõris: Tänavused lasteaialõpetajad emakeelepäeva tähistamisel noorematele sõpradele esinemas.

  

Rippudes nagu tavaliselt Kambja lasteaia Mesimumm 6. rühma ukse peal, märkas Südameke, et täna on lapsed tavalisest palju elevamad.

Ah jaa! Südamekesele meenus, et eelmisel õhtul käis ta piilumas teisel pool ust rippuvat suure kuke pilti, millele oli kirjutatud: 29. mail toimub ,,Südamekese’’ rühma lõpupidu.

Hommikul toimus saalis hüvastijätmine kogu lasteaiaperega. Lapsed said tänada neid töötajaid, kelle hoolitsus aitas lasteaiaaastatel sujuda. Kõigil jätkus sooje sõnu ja õpetlikke näpunäiteid tulevastele koolijütsidele. Lasteaiakaaslastelt saadi kingiks toredaid luuletusi, laule, kaarte ja kommigi. Saali ukse vahelt sisse piiludes märkas Südameke kooliminejate väärikat uhkust ja nooremate laste silmis väikest kadedusesädet.

Natukene enne kella viit pani Südameke tähele lasteaia ruumides jällegi suurenenud liikumist – suured ja väikesed külalised võtsid saalis istet, 6. rühma lapsed aga sättisid ennast õhtuseks peoks. Ja siis nad äkki seisidki saalis kõikide ees – ilusad ja pidulikud lasteaia lõpetajad! Südameke tundis neid kõiki väga hästi, mõnda päris mitu aastat kohe.

Südameke tundis Kirsikat, kes armastab meisterdada ja unistada; sõbralikku ja tehnikahuvilist Kristoferi; Fränki, kes teab maailmast igasugu imeasju; rahulikku ja haldja moodi Melissat; tõsist ja vaatlevat Enelini; naerusuist ja püüdlikku Keronit; elutarka ja heasüdamlikku Robinit; kordaarmastavat ja energilist Mihklit; romantilist seiklejat Ekket; rõõmsameelset semu Evat; taiplikku ja kiiret Kristenit; särasilmset vabahinge Kellyt; asjalikku ja andekat Karolini; siirast tehnikahuvilist Kevinit; aktiivset ja tähelepanelikku Anetet. Ta tundis ka Irist, kes on nagu saladuslik lill; särasilmset õigluseotsijat Jannot; muretut sagijat Tanelit; Britat, kes tuleb kõigega toime; armsat ja väga hoolitsevat Reelikat; kuldsete kätega viisakat Haldit; Giiselat, kes on tõeline kunstnik; väikest printsi KarlIket; kindlameelset ja iseseisvat Margitit; tõsist ja sõbralikku härrasmeest Aaronit ja heledahäälset ja rõõmsameelset Triinut. Südamekesele meeldisid need lapsed – nad olid nagu üks suur perekond, kus vahel ka tülitseti, kuid samas õpiti teine-teise käest ja hooliti teineteisest.

Kuid praegu oli kõik nii pidulik! Lapsed esinesid, jagati kingitusi ja tänusõnu, söödi torti. Ja kes kuumale ilmale vaatamata veel jaksas, sai ka Pipi Pikksukaga lõbusaid mänge mängida.

Südamekese peas oli selline virr-varr, et ta ei pannud tähelegi, millal kõik tasapisi vaikseks jäi. Ta vaatas ringi ja märkas, et saal oli tühjaks jäänud, toolid olid kokku lükatud ja siin-seal oli näha lillede mahapudenenud lehti. Siis kuulis Südameke kellegi juttu: „Jah, toredad lapsed olid! Nüüd on tükk aega tühi tunne, nagu oleks millestki väga tähtsast ja armsast ilma jäänud. Loodame, et nad ei unusta meid ja et neil läheb kõigil koolis hästi!“

Südameke oli nende rääkijatega täiesti nõus.

Lasteaiaõpetaja Maimu Pärn

Kino maale