-0.2 C
Kambja
Neljapäev, 22.02.2024

Arhiveeritud sisu!

Artikkel on rohkem kui nelia aastat vana ja ei pruugi olla ajakohane. Arhiveeritud ajalehe artikli sisu takkajärgi ei muudeta!

Vajalik võib-olla värskema teabega tutvumine!

EsikülgKoduvalla arhiivAlbrecht Sutori Kambjale elatud elu

Albrecht Sutori Kambjale elatud elu

Pilt:

Mälestushetked: Albrecht Sutori surmaaastapäeval toimus Kambja kirikus palvus ja kirikuaias tema mälestuskivi juures süüdati küünlad. Foto: Tiit Kuusemaa

Kristjan Luhamets meenutab kirikuõpetajat, kelle surmast möödus 12. aprillil 250 aastat

Pärast Põhjasõja raskusi algas Kambjas nii majandusliku ülesehitamise kui vaimuliku ärkamise aeg.

Küsimus ei olnud selles, kas inimene on usklik, vaid selles, mida tema usk tema igapäevase elu jaoks tegelikult tähendab. Selleks saatis Jumal meie maale Albrecht Sutori, kes tõelise hingekarjasena ei teinud vahet rikkal ja vaesel, vaid pühendas kõik oma päevad rahva teenimisele.

Lapsepõlv ja õpingud

Albrecht Sutor sündis 25. jaanuaril 1691. a Wolgasti linnas Läänemere sopis tänapäeva Saksamaa kirdenurgas. Toona kuulus Wolgasti linnake koos terve Pommerimaaga Rootsi riigi koosseisu just nagu ka meie Liivimaa siinpool Läänemerd.

Pärast ristimist soovis vanaema väikest Albrechti näha saada. Laps toodigi vanaema voodi juurde. Vanaema võttis Albrechti oma kätele, suudles teda ja palus talle Jumala õnnistust. Vanaema suri veel samal päeval. Albrechti isa on hiljem öelnud, et „selle minu poja pärast pole mul hirmu, sest tal on kaasas õnnistus, mis saadab teda kogu eluaja”.

Iseloomult oli Albrecht reibas ja rõõmsameelne ja vanemad suunasid teda õppimisele. Selleks võimaldas kaupmehest isa oma pojale koduõpetaja. 17-aastaselt läks Albrecht naaberlinna Anklami kooli, kaks aastat hiljem jätkas ta õpinguid gümnaasiumis, mis asus Brandenburgi kuurvürstile kuuluvas Stargardi linnas. Samal ajal vallutas Peeter I Liivimaa ja Põhjasõja sündmustest ei jäänud puutumata ka Albrecht Sutori kodukant Pommeris.

25. augustil 1712 astus Albrecht Sutor Rostocki ülikooli usuteadust õppima, mille üle tema vanemad väga rõõmustasid. Sutoril oli õnne elada kuus aastat kindralsuperintendendi ja usuteaduse professori dr Albert Joachim von Krankewitzi majas. Ühtlasi oli noor tudeng professorile sekretäriks ja raamatukoguhoidjaks.

Kutse kirikutööle

Hea jutlustajana jäi üliõpilane Sutor silma Mecklenburgi hertsogile ja 1718. a andiski hertsog Sutorile käsu jutlustajaamet vastu võtta. Kuid enne veel, kui Sutor jõudis kirikuõpetajana Mecklenburgis tööle asuda, saabus üks kiri Liivimaalt. Pärast laastavat Põhjasõda olid Eesti- ja Liivimaal paljud kogudused ilma õpetajata. Seetõttu esitas maanõunik parun von Rosen kutse Sutorile asuda tööle Liivimaale.

Valik kahe võimaluse vahel ei langenud kergekäeliselt. Kaugele Liivimaale minek võis tähendada jäädavat lahkumist oma kodumaalt. Sutor ei rääkinud asjast kellelegi, vaid läks aeda, kus ta sai omaette palvetada. Ta avas kirja oma Õnnistegija ees ja palus kindlust oma südame otsusele. Palve lõpetanud, oli Sutori hinge jõudnud selgus, milline on selles küsimuses Jumala tahe.

Professor Krankewitz, kellel oli Sutoriga usaldusväärne vahekord, püüdis oma üliõpilast küll ümber veenda, kuid asjata. Laev ootas sadamas ja Sutor asus Rostockist Liivimaa poole teele.

Teekond Kambjasse

Nagu selgus, ei sõitnud Sutor üksi. Kutse Liivimaale oli saanud veel teinegi üliõpilane – Heinrich Wollin. Üheskoos asusid nad pikale ja ohtlikule merereisile. Teel tõusis äge torm, inimesed sattusid paanikasse ja kapten pani mängu kõik, et päästa reisijad. Ja kuigi Sutor ise oli merehaige, võttis ta end kokku ja pidas tormi ajal jutluse, mis kaotas ära hirmu ja julgustas kaptenit. Jumal võttis merehädaliste palveid kuulda ning natuke enne mihklipäeva (septembris 1718) jõudis laev õnnelikult Riiga.

Riias võttis noormehi väga sõbralikult vastu Liivimaa superintendent Heinrich von Brüningk. Sutor pidas Riias ühe jutluse ja reisis seejärel edasi Tartusse. Seal ootas teda ülemõpetaja Jakob Wildberg – noor mees, kes oli Rostocki ülikooli usuteaduskonda õppima asunud vaid kolm aastat enne Sutorit.

Tartust läks Sutor maanõuniku korraldusel edasi Vana-Kuuste mõisa, kus ta õppis eesti keelt ja pidas mõnikord ka jutlusi. 1719. a esitas Suure-Kambja omanik, 17-aastane parun Karl Otto von Stackelberg ametliku kutse Sutorile asuda teenima Kambja kogudust. Sutor võttis kutse vastu ja 17. juulil 1719 ordineeriti ta Riias Kambja koguduse õpetajaks.

Vaese rahva teenija

Olukord Kambjas oli enam kui tagasihoidlik. Kirik oli varemetes ning jumalateenistusteks kogunes rahvas rehehoonesse. Sõjas oli vaesunud nii talurahvas kui aadel. Sutori patroon von Stackelberg eelistas mõisa vaesusele linnaelu Tartus. Seal elas noor parun ennasthävitavat elu.

Sutor asus hoolega tööle. Tal oli südant maarahva vastu ning oma tagasihoidlikust sissetulekust jaksas ta aidata ka vaeseid. Heaks abimeheks oli Sutorile temast paarkümmend aastat vanem köster Ignatsi Jaak, kes raskete aegade kiuste oli ustavalt Kambja koguduse keskel töötanud.

Olles aasta aega ametis olnud, abiellus Albrecht Sutor õpetaja Wildbergi sugulasega Tartust. Albrecht ja Anna Maria Sutori perre sündis kuus tütart ja kaks poega, neist esimesena 13. augustil 1721 tütar Auguste Sohipe Sutor, kellest hiljem sai abikaasa Sutori mantlipärijale, õpetaja Heinrich Johann Frostile.

1721. a lõpul veel enne advendiaega jõudsid lõpule Kambja kiriku taastamistööd. Siiski tuli ka edaspidi palju raskusi ületada. Nälg tabas Kambjat nii 1726. kui 1730. aastal. Samal ajal käis rahvas üha hoolsamalt kirikus.

Ka Sutor ei istunud käed rüpes. 1726. a asutas ta oma pastoraati väikese kooli, mis tegutses viis aastat. Koos Sangaste õpetaja Rauschertiga andis ta 1727. a välja Wastse Testamendi teise trüki ja 1729. a lõunaeestikeelse lauluraamatu. 1728. a anti Sutorile ka praosti ülesanded ja 1731. a usaldati talle Tartu saksa kooli inspekteerimine.

Tänu Albrecht Sutori kaitsekirjadele pääses köster Ignatsi Jaak mitmel korral (aastatel 1727 ja 1734) mõisnike käest, kes teda tagasi pärisorjusesse nõudsid.

Samal ajal pidas õpetaja Sutor sidet paljude ümbruskonna ametivendadega.

23. märtsil 1731 suri Urvastes õpetaja Heinrich Wollin – mees, kellega koos oli Sutor Liivimaale saabunud. Nüüd oli Sutor see, kes Urvastesse uut õpetajat otsis. 1732. a saabuski Saksamaalt värskelt Jena ülikooli lõpetanud Johann Christian Quandt. Õppinud Kambja pastoraadis Sutori käe all eesti keelt, asus õpetaja Quandt tööle Urvastes. Lühikesest tutvusest sündis aga sõprus, mis saatis mehi surmani.

Murepäevad saabusid 1736. a maikuus, kui Albrecht Sutor pidi Kambja kirikuaeda matma oma abikaasa Anna Maria Sutori.

Uus lehekülg Sutori elus

1736. a külastas Liivi- ja Eestimaad vennastekoguduse rajaja krahv Nikolaus Ludwig von Zinzendorf. Sutor kohtus temaga Lätimaal Valmiera mõisas. Seal sai Sutorile korraga selgeks vennastekoguduse liikumise tähendus. Kuulnud oli ta Herrnhutist ja vennastekoguduse äratusliikumisest juba varem õpetaja Quandti käest. Tagasiteel Kambjasse peatus Sutor Urvastes ja ütles seal Quandtile: „Nüüd ma mõistan, mida sa oled mulle tahtnud ütelda.”

Vahepeal oli oma elus kriisi läbi elanud ka Suue-Kambja parun von Stackelberg, kes nüüd Sutori abiga Jumala halastust tundma õppis ja oma elulaadi põhjalikult muutis.

1737. a tutvus Albrecht Sutor Kriimani mõisahärra von Gaveliga, kes samal aastal elas läbi usulise ärkamise. Sealsamas Kri
imanis elas ka von Gaveli abikaasa õde, Liivimaa maanõuniku tütar Margarethe Helene von Tiesenhausen (1719–1788). Juba järgmisel aastal – 1738. – laulatati Albrecht Sutor noore aadlivõsuga. See abielu sünnitas Tiesenhausenite suguvõsas suurt sensatsiooni ja pruudi sugulased püüdsid seda abielu takistada, kuna klassivahesid eirav suhtumine oli tookord veel haruldus. Vaatamata suurtele erinevustele ühendas Sutorit ja tema naist siiras usk Jumalasse. Albrecht ja Margarethe Helene Sutori abielust sündis viis poega.

Vennastekoguduse levik

Võttes eeskuju Urvaste õpetaja Quandtist, hakkas Albrecht Sutor 1738. a pidama piiblitunde ka Kambjas koos köstri ja eesti kirikuvanemate ehk vöörmündritega. See tähendas suurt silmapilku vaikiva orjarahva elus – eestlane tõusis sakslasega nähtamatu Jumala ees samale tasemele. Rõhutud rahvas hakkas täisealiseks saama. Koos talupoegadega istus palvetundides nüüd ka parun von Stackelberg.

Sutor ei olnud sensatsiooni mees, kes oleks ühekorraga tuhanded liikuma pannud. Kaasaegsete mälestuses näis Sutor tegutsevat otsekui Jeesuse sõnade järgi, et Jumala riik ei tule tähelepanu äratades. Tasapisi leidis Jumala Sõna tee maarahva südamesse ja mõne aja pärast pidasid talupojad juba iseseisvalt palve- ja piiblitunde terves Kambja kihelkonnas.

1741. aastal suri Ignatsi Jaak. Kuna usuelu aina elavnes, palus Albrecht Sutor õpetaja Quandti abi vennastekoguduse organiseerimisel. Kujunenud olukorda kirjeldas ütlus: Sutor on süda, Quandt aga pea!

Abi palus Sutor ka Herrnhutist, kust 1742. aastal saadeti Kambjasse vennaste vend Michael Morgner, kes ühtlasi oli Sutori lastele koduõpetajaks. 1745. aitas Urvaste kogudus Kambjat veel selliseltki, et saatis siia ametisse uue köstri Mango Jaagu, kelle poeg Johann ehitas hiljem Kambja kirikule esimese oreli.

Konflikt von Brackeliga

Raskusi vennastekoguduse töösse tõi suhete halvenemine riigivõimuga. Maarahva usulise aktiivsuse kasvu püüdis takistada Kodijärve mõisa omanik von Brackel. Lisaks ei suutnud ta nõustuda sellega, et piiblitunde võisid pidada ka naised. Palvetunnid Kodijärvel jätkusid salaja. Hulk tüdrukuid said selleks juhtnööre Sutorilt.

12. novembril 1742. a ilmus Tallinnas keiserliku kindralkuberneri dekreet, milles „herrnhutlike emissaride” siiatulek ja ilma loata „koguduste” moodustamine ning koosolekute eramajades pidamine ära keelati põhjendusel, et kirikukorrast tuleb kinni pidada. Kaks päeva hiljem laskis von Brackel Kodijärve tüdrukud pärast jumalateenistust kokku ajada ja neid kõigi nähes piitsutada. See hirmuäratav demonstratsioon oli suunatud ühtlasi Albrecht Sutori vastu.

Saamaks ülevaadet vennastekoguduse tegevusest saatis Liivimaa kindralkuberner Kambja pastoraati juurdluskomisjoni. 5. – 8. veebruarini 1743 kuulati üle Albrecht Sutor, köster Carl Ignatius, vend Michael Morgner, parun Stackelberg, Kodijärve mõisavalitseja Baumgarten, Kodijärve mõisa kubjas ja paarkümmend talupoega tervest kihelkonnast, kes osalesid vennastekoguduse töös eestvedajatena.

Sutor oli oma vastustes siiras ja otsekohene ning kinnitas, et tema koguduse liikmed pole teinud midagi lubamatut.

Töö jätkumine takistuste kiuste

16. aprillil 1743 andis Venemaa keisrinna Jelizaveta välja ukaasi, milles kästi kõik palvemajad sulgeda, Herrnhutist siia saadetud vendadel kästi maalt lahkuda ning kirikuõpetajatel keelati ühenduse pidamine vennastekogudusega.

Keelust hoolimata jätkas Albrecht Sutor rasket tööd vaimupõllu harimisel. Palvetunde peeti nüüd erinevates kohtades ja valgetel suveöödel koguni metsas. Suure-Kambjasse ehitas parun von Stackelberg uue härrastemaja, kus oli piiblitundide jaoks suur, mitusada inimest mahutav saal, ja loomulikult ei saanud keegi mõisahärrale ette kirjutada, milliseid külalisi ta vastu võtta tohib. Ka vend Morgner sai uude majja korteri. Aastal 1747 andis Sutor vennastekoguduse töö täielikult eestlaste kätte.

Sutorile endale oli armsaks paigaks Kriimani palvemaja, mida ta sageli külastas. 1749. a saatis ta oma tütre Herrnhutti ja 1753. aastal läkitas sinnasamasse ka pojad Gottliebi ja Christliebi.

1750. a surid kodus Sutori pojad Renatus ja David. Sama aasta kevadel saabus Urvastest teade 45-aastase õpetaja Quandti surmast. Sellega oli Urvaste kaotanud vennastekoguduse suure eestvedaja ja nüüd pidi Kambja kogudus täitma selle liikumise keskset kohta Lõuna-Eestis.

1757. a suri üks Sutori poegadest, kelle ta Herrnhutti oli saatnud. Kurb sõnum oli vanale mehele raske kanda, ent sama aasta novembris saatis ta Herrnhutti ka oma viimase poja.

Armastatud hingekarjase lahkumine

Albrecht Sutori elus oli esikohal tema isiklik suhe Jumalaga. Sageli külastas ta Kriimani palvemaja. Viimast korda käis ta seal 1758. a märtsikuus. Kriimanist lahkudes jättis ta iga vennaga südamlikult jumalaga. Märtsi lõpus jäi Sutor voodihaigeks. Juba järgmisel päeval külastasid teda armsad sõbrad Kriimanist, kes teda väga rõõmustasid. Haigus aga süvenes kiiresti.

Päev enne surma kõneles Sutor varahommikul oma naise ja tütardega Issanda lauale minekust. Selleks tuli Kambjasse Võnnu õpetaja Steindorf, kes Sutorile tema surivoodil viimast korda armulauda jagas

Õpetaja Steindorfile jagas Sutor oma rõõmu uudisest, et poeg on õnnelikult Herrnhutti pärale jõudnud. Seejärel jättis ta Steinforfiga hüvasti ja soovis siis natuke üksi olla pidamaks õrna ja salajast ühendust oma Õnnistegijaga. Pärast seda külastasid teda eesti vennad ja õed. Jumalaga jättes manitses ta neid mitte unustama tänamast Õnnistegijat Jeesust.

Järgmisel hommikul kaotas Albrecht Sutor kõnevõime ja varsti uinus ta juuresviibijate laulu saatel maisest elust 67 aasta vanusena. Oli 12. aprill 1758. Kambja kiriku meetrikaraamatus seisab vana kalendri järgi 30. märts.

Neli päeva pärast surma kanti Sutori põrm Kambja kirikusse. Enne kirikusse viimist pidas kodunt lahkumiskõne Rannu õpetaja Meder. Seejärel kandsid kümme meest kirstu kirikusse, kus toimus matusetalitus. Armastatud õpetajat oli pisarsilmil saatma tulnud väga suur hulk koguduse liikmeid. Sutori kirst asetati ajutisse rahukambrisse, kust ta hiljem lahkunu soovi kohaselt kevade saabumisel mai alguses kirikuaeda oma laste kõrvale maeti.

Albrecht Sutori surm valmistas palju muret Suure-Kambja parun von Stackelbergile, kes 39 aastat tagasi oli Sutori siia kutsunud. Stackelberg, kes ka ise haigustega võitles, pidi nüüd hakkama Kambjasse uut kirikuõpetajat otsima. Ent temagi tervis nõrgenes ja tulise iseloomuga parunist sai rahulik mees, kellel maised mured tasapisi kadusid ja asemele tuli eriline igatsus taevase kodu järele. 1758. aasta oktoobris Stackelberg suri ja maeti Kambja kirikuaeda. Uue õpetaja ametisseseadmist tema silmad enam näha ei jõudnud. Albrecht Sutori tööd Kambja õpetajana asus jätkama Sutori väimees Heinrich Johann Frost.

15 aastat hiljem, 1773. a rajati Kambjasse uus surnuaed, mis on kasutusel tänase päevani. Vanas surnuaias kiriku ümber on hauad rohtu kasvanud ja nii ei tea me täpselt sedagi, kuhu Albrecht Sutori on maetud. Siiski avati 14. juunil 1987. a Madis Linnamägi eestvõttel Albrecht Sutorile mälestuskivi, mis seisab Kambja kiriku küljeukse kõrval.

Töö vaimupõllul läheb aga edasi – Jumala abiga!

Kristjan Luhamets,
EELK Kambja koguduse õpetaja

Loetumad